24.01
Hommikul oli maa märg ja töö juures tee pealt hooneni jõuda oli paras katsumus. Igal pool oli mudane. Kuidagi ime läbi jõudsin õnneks majani. Pärast lõunat tulu mul täiega kohviisu ja kuna koristaja ütles mulle, et kohvi pole, siis otsustasin seda leida. Kõndisin siis umbes 10 minutit mööda Route de Gabesi Thyna poole, kuni leidsin poe, ostsin Nescafe kohvi ja kõndisin 10 min mööda teed Sfaxi poole tagasi. Ja tegin omale seal kohvi. Igatahes Ossemaga oli meil üliveider vestlus. Ta rääkis, et tal on teine töö veel, mille pärast siis ka teatud inimesed (nt see politseinik) tema heaks töötavad ja miks ta kuberneriga nii hästi läbi saab. Ma ei tea mida asjast arvata. Aga vähemalt ta kinnitas mulle, et mina olen ta kaitse all.. hea seegi :D. Lisaks maagiliselt peale seda, kui olin Ossemale kurtnud, et koristaja ütles, et kohvi enam pole, ilmus ikkagi kuskilt kohvi välja. Pärast tööd majast väljudes leidsin eest majas ees ühe rattaga mutta vajunud kaubiku. Ja selle tagant SPM autos oleva Ossema. Ma ei tea, mis tema enda autoga juhtus. Ta pidi kesklinna kellegagi kokku saama minema ja viis mind samuti kesklinna, et ta saaks endast pilti teha. Nimelt siis viisa jaoks on mul enda pilti vaja. Leidsime siis fotopoe ja ma sain seal täitsa ise hakkama. Viisa pildi peal ei tohi siin kõrvarõngaid olla ja juuksed peavad kõrva taga olema. Ja rõõmsa näoga peab olema. Ütlesin siis, et tahan nelja pilti, kuna Ossema väitis, et mul on kolme vaja viisa jaoks. Mulle anti kaheksa pilti. Koju minnes nägin tee peal Chahine ja ameerika tüdrukut Brittanyt, kes abiellus detsembris kohaliku aiesecariga. Ta on siis olnud juba aasta ja kolm kuud, tuli ka alguses praktikale nagu mina ja nüüd jäigi. Koju jõudes avastasin toiduhunnikud. Nimelt siis hiina kokkas kõigile süüa. Kuna ma olen täielik korrafriik siin, siis ma käisin ja pidevalt koristasin nende järel. Pidulaud oli päris vinge ja kõht pärast liiga täis. Muuhulgas avastasime ka , et hiinlased ei oska silma teha ja kui nad naeravad ei ole nende silmi näha. Kuskil üheksa ajal hakati mingit mängu mängima, ma olin väsper ja heitsin toas pikali. Nad lärmasid päris palju seal. Kuskil kümne ajal läksin dušsi alla ja seal olles kuulen järsku koputust. Ja siis algas lõugamine pihta. Põhimõtteliselt siis naaber tahtis meile politseid kutsuda liigse lärmamise eest. Nad Chahinega vaidlesid seal oma pool tundi. Kui naabrid oli lahkunud, siis läksin vaatasin elutuppa, kus hiina ja Harshita vaikselt ja ehmunult istusid. Neile võis see päris ehmatav olla. Ma juba tean, et meil on friigid naabrid, aga neile oli see esimene kokkupuude. Pärast seda siis nad otsustasid kõik magama ära minna. Hiljem veel tulid ka Wassim, Salem, Melek ja Yecine EP majja, et Chahinega rääkida, et mis toimus. Meile öeldi, et ärge avage kellelegi ust, isegi mitte politseile. Meil Prestoniga oli mõlemal et „ appi, me läheme vangi…“ Õnneks siiski politseid ei tulnud, või kui ka tuli, siis mitte üles. Magama sain kuskil 12 +.
25.01
Täna hommikul ärkasid Harshita ja Annie ka üsna varakult üles ja hommikul jäin nendega natuke liiga kauaks jutustama. Töö juures möödus päev üsnagi tegusalt, ei märganudki kui kell juba viis sai. Täna käis ka härra Politseinik mu viisa jaoks pilti võtmas, kuigi Ossema pakkus et läheb kolme vaja, siis ta tahtis ainult ühte. Nii et nüüd mul on veel seitse üsna kahtlast pilti endast. Pärast tööd sõitsin kesklinna ja käisin My Smoothie juurest mööda. Kedagi huvitavat ma sealt ei leidnud ja kõndisin edasi Carrefouri. Ma avastasin seal külmutatud brokoli ja kalapulgad. Ma ei olnud kunagi varem selles sektsioonis väga ringi vaadanud, kuna meil ei olnud vanal külmikul funktsioneerivat sügavkülma. Pärast shoppingut tulin ilusti koju ja Aasia oli endiselt siin esindatud. Muide mulle tuli majaomanik trepikojas vastu ja ma juba kartsin, et on mingi jama, aga ju tüüp käis siin mingi muu asja pärast, sest mulle ütles ta väga rõõmsa näoga „Tere“. Rääkisime juttu ja siis läks Harshita Shema juurde tüdruku vanematele valetama. Asi on selles, et Shema vanemad ei luba tal muidu nädalavahetusel toimuvale AIESECi konverentsile minna kui Harshita ütleb, et tema läheb ka. Mida ta ei tee vist, kuna tal on laupäeval tund. Muidu Harshita projekti OCP on mingi eriti kahtlane. Üleeile ta ootas kolm tundi, et OCP enda Facebooki tegevused lõpetaks ja talle tähelepanu pööraks. Päris kindel tunne võib olla kui peakorraldajale on FB olulisem kui projekt. Kui ta oli ära läinud, siis sõin, vaatasin telekat, rääkisime juttu, the usual. Mingi hetk ilmusid siia CC ja Chahine kohver. Hiljem ka Chahine ise. Ta läheb kell 2 hommikul rongiga Tunisesse, kuna homme kell 9 algab seal AIESEC Tuneesia üldkoosolek. Ma ei tea, mis värk sellega on, aga Hiina käib samal päeval pesemas. Nad nagu valiks päeva välja, et sellel päeval läheme käime järjest dušši all. Ja ma avastasin, et mul on ikka jõle hea kuulmine: ma kuulsin ära, et keegi Hiinast oli vannitoas gaasi lahti unustanud. Mul on tõsiselt tunne siin nagu ma oleks mingi ülevaataja… Õhtul Preston rääkis veel, et tal töökaaslane elas ka siin majas enne ja maksis üüri terve korteri eest 150 dinaari. Me maksame igaüks 100 dinaari, väga kahtlane värk.
Kümne ajal tulid siia Yecine ja Melek, kellel oli just 1,5 tunnine vestlus meie alumise naabriga. Nad on täitsa opakad ikka. Põhimõtteliselt me peame kas hõljumise õppima või kell kümme kogu aeg magama minema. Sest nemad lähevad kell kümme magama ja ei taha ei siis mingeid hääli oleks. Ma ei tea, kuidas mul on võimalik veel vaiksemalt olla kui praegu. Okei, eile oli lärm, aga hiinakad ei teadnud opakast naabrist. Samas Chahine teadis, aga ei kuulnud Prestonit, kes ka ütles et oleme vaiksemalt. Nüüd siis 2-3 nädala pärast kolime kuskile mujale EP maja, sest siin praegustes tingimustes ei saa noortel mingit elu olla.
26.01
Hommikul suutis Hiina mind jälle endast välja viia – gaas oli köögis lahti unustatud ja aken samuti. Mina ja Harshita oleme neile mitu korda öelnud, et gaas keeratakse kinni. Mul polnud aimugi, et ma pean neile ka meelde tuletama, et ööseks sulgeme aknad. Töö juures oli see suurpäev, mil Chiheb tagasi tuli. Koos mu pakiga, juhuuu. Minu ruumis käis mingi hull askeldamine ja tuli välja, et Ossemal ja Chihebil on kohtumine Quatari pangaga. Mind peksti kohtumise ajaks ruumist välja ja Chihebi kabinetti. Kuna mu failid olid endiselt minu arvutis, siis alustasin oma tööd uuesti. Vahepeal käisin vetsus ja kui tagasi tulin oli arvuti ülemuse kabinetist kadunud. Ma ei osanud muud teha kui kohvi tegema minna. Kohvi valmis oli ülemus tagasi enda kabinetis ja ma jälle kodutu. Istusin siis veidi aega Camille kabinetis, kuni kõik koosolekud läbi ja sain oma kabinetti tagasi. Täna sain ka Riina ja Kaisa jõulutervituse kätte. Lisaks sain täna ka oma viisa pikenduse kätte. See kehtib kuni 25.04 ja siis pean uuesti taotlema nagu mulle öeldi. See uuesti taotlemine tähendab seda, et ma pean uue pildi andma – hea, et mul neid seitse tükki veel on. Ja mul pole aimugi, palju see maksis. Pärast tööpäeva lõppu, enne kui ma lahkusin, kuulsin ülemuse kabinetist Ai Se Eu Te Pegu laulu ja itsitasin omaette. Koju jõudes leidsin eest Harshita, kes istus pimedas köögis ja sõi õhtust. Pimedas selle pärast, et korgid olid läbi läinud. Niisiis ootasime Prestonit, kes asja korda ajaks. Kui ta koju tuli, siis saime valguse tagasi. Muide Hiina läks Hammameti AIESECi konverentsile, nii et nüüd on natuke aega rahu siin majas. Enne seitset läksime kolmekesi juuksurisse, et minu juukseid lõigata. Ma läksin sinna samasse kohta, kus eelmine kord ja lasin Prestonil seletada, mida ma tahan. Seal oli üsna naljakas taaskord, kuna juuksuri poiss näis olevat väga väsinud mu pikkade-paksude juustega tegelemisest ja Preston näis olevat meeleheitel seal minu järgi ootamisest. Igatahes nüüd on mul jälle värskendatud soeng. Käisime kiirelt kodust läbi ja läksime Prestoniga juhendamisel Aafrikasse. Ehk siis tema sõbra juurde Cote D’Ivore ja Burkina Faso mängu vaatama. Ma sain seal vist jalgpallikultuurishoki. Seal oli kokku 15 inimest – valge mina, Harshita ja 13 mustanahalist. Kui oli esimene värav, ma konkreetselt hakkasin kartma ja lahkusin ruumist. Nad läksid hulluks seal. Harshita oli samamoodi shokis nagu mina. Kui see esialgne ehmatus (for real) oli möödas, siis oli neid lihtsalt naljakas vaadata. Teise värava ajal olin ma vetsus, nii et seekord ei pidanud hullust kartma. Pärast mängu poseerisime piltide jaoks ja olime ägedad. Enne magamaminekut oli meil veel diskussioon teemal raha ja õnn.
Viisa ja pikenduskaart
Mina ja mu Elevandiluuranniku bro Iiri lipuga
Õige lipp
Teretulemast Aafrikasse!
27.01
Töö juures läks päeva esimene pool üsna kiiresti. Muuhulgas sain teada, et ma hakkan järgmisel nädalal veebilehe sisu tegema, mul ülemus läheb ülejärgmisel nädalal mingile messile kaheks päevaks ja esmaspäevast hakkab töö uue firma Kleberitiga, kelle esindajad me nüüd Tuneesias oleme. Esmaspäeval on siis mulle väike briifing ja ilmselt läheb mul ülemus jälle kolmeks nädalaks selle firma pärast Saksamaale. Päeva teine pool venis millegipärast, ilmselt sellepärast, et oli reede ja ma tahtsin juba koju jõuda. Aa ja töö juures sain komplimente oma ilusa soengu kohta. Skoor!
Kodus tegin endale kiirnuudli, kapsa ja tomati suppi. Üsna randoomne oli teine, aga söödav. Rachel suuris ka mind jälle üllatada juttudega oma elust. Tal ema pakkis kohvrid ja ühte neist kottidest pani kiirnuudleid, pakisuppe ja küpsiseid. Lisaks rääkis ta veel enda isiklikust elust asju, mille peale mul ka suht suu lahti jäi. Vägagi erinevad kultuurid. Vahepeal tuli Preston koju ja me Racheliga otsustasime minna Carrefouri. Seal täiendasime oma külmkappi ja siis tagasi koju. Väljas on miskipärast külmaks läinud. Uksele tuli vastu Preston aluspesus ja maikaga. Ma kujutan ette et Rachel sai šokki, kuna ka siis kui mina riideid vahetan, paneb ta silmad kinni. Ja nüüd poolpaljas mees. Ma rääkisin Prestonile ka sellest, et see ei ole ok ja pärast nad rääkisid omavahel ka veel. Õhtul teatas Preston, et tal sõbrad on ta peale pahased, kuna ta hoidis ühe FBs oleva pildi peal lippu valepidi. Ja ta ütles, et see on minu süü, kuna ma segasin teda. Aga siis põhimõtteliselt tal oli Iiri lipp, mitte Cote D’Ivorie. Me Racheliga hakkasime muidugi naerma selle peale kohe mõnuga. Edasine õhtu möödus mõnusas seltskonnas HIMYM vaadates ja juttu rääkides.
28.01
Hommikul ärkasin kohutava peavaluga ja vedelesin kuni kella üheni voodis kuna liikumine põhjustas peavalu tugevnemist. Kui peavalu lõpuks üle läks, siis otsustasin pesema minna. See plaan oli muidugi viivitusega kuna vahepeal tuli Preston, kes tahtis oma muret kurta, et ta inglise keele eksam läks väga halvasti. Ma käisin siiski vahepeal pesemas ära ja siis kuulasin ta muret ja lohutasin nii kuidas suutsin. Õnneks on mul harjumus tihti mingit iba ajada nii et ma suutsin ta vähemalt naerma saada ja depressioonist üle. Kella poole nelja ajal, kui ma hommikust sõin tuli Harshita ja teatas, et ainuke rong, mis veel Hammameti läheb on 18:22. Seal toimus siis AIESEC Tuneesia rahvuslik konverents. Me otsustasime mitte minna, kuna nii hilja jõuab kohale. Umbes 10 min peale seda teatasin, et me peaks ikka minema, nii et plaan muutus. Umbes kella viie ajal otsustasin hakata pesu pesema. Sellega sain ühele poole enne kuut ja siis hakkas fisa-fisa. Muide Harshita ei kunagi enda kohvrit pakkinud, ka siia tulles pakkis tal ema kohvri. Ta pole ise süüa teinud, apelsini koorinud, pesu pesnud. Vot selline elu on India noortel. Kell 18:10 saime tulema ja siis algas kerge paanika, kuna kiire oli juba. Muide Harshita pakkimisoskus sakib, kuna ta suutis oma telefoni maha jätta. Umbes minut enne rongi väljumist olime rongijaamas ja jõudsime ilusti peale. Rongisõit oli üsna huvitav, kuna umbes kaks tundi peale sõitmist ühes peatuses hakkasime järsku tagurpidi liikuma. Kui me enne liikusime selle suunas, kuhu vaatasime, siis pärast teistpidi. Olukord oli üsna veider, kuna me olime ainsad, kes sellele pisiasjale tähelepanu pöörasin. Me lohutasime ennast sellega, et kui ma ka Hammameti ei jõua, siis Sfaxi ikka. Tund aega peale tagurpidi sõitmist jõudsime kohale. Ehk siis kokku kolm tundi. Vahemärkus veel, et me ei teadnud rongis sõites kuhu me täpselt minema peame, minu kõnedele ja sõnumitele ei vastatud. Siis suri mu Tuneesia telefoni aku välja. Olime siis mingis rongijaamas. Vahetasin telefoni SIM kaardid ära. Muide ka teise telefoni aku teatas juba pikemat aega, et ta sureb kohe ära ja krediit oli ka peaaegu otsas. Läbi ime sain siiski ühe inimese kätte ja hotelli nime teada. Juhuuu. Siis leidsime takso, läksime ostsime mulle krediiti ja siis hotelli. Taksosõit oli kallim kui rongipilet Sfaxist Hammameti. Peaasi oli see, et jõudsime kuskil kümne ajal kohale ja täitsa ise saime hakkama. Juhheii meile. Koht oli nelja tärni hotell, ilus ja suur. Hotellis tegime check-in- ja läksime oma tuppa. Seal edasi juba siis plenarisse MCP valimistele. Need olid muidugi prantsuse keeles ja üsna igavad. Neil oli üks kandidaat ja ta ei saanud valituks. Siin muide ei hääleta liikmed vaid LC-d. Ehk siis LC ühiselt otsustab, kas ei või jah. Vahepeal siis otsisime tubadest süüa, rääkisime, kõndisime. Seal oli ka üks Harshita indialasest sõber ja üks rumeenia poiss (EUROOPA!!!!!), kes on internid Sousses ja me läheme neile varsti külla. Muide see india poiss on taimetoitlane, nii et tal võib päris raske siin olla. Õhtul-öösel-varahommikul oli pidu ja magama sain kell 7 hommikul.
Meie tuba
29.01
Kell 9:45 ärkasime üles, et minna hommikust sööma. Kohvi oli kohutav. Siis tagasi magama ja 45 min pärast jälle üles, et lõunat süüa. Pärast lõunat otsustasime minna linnaga tutvuma. Tegime check-outi ära ja jätsime oma kotid hiinlaste juurde. Muide eile tuli veel üks hiinlane, kes hakkab meie korteris for real elama. Nüüd oleme siis kolmetoalises korteris üheksakesi ja ma olen valmis kellelegi virutama, kuna sellised elamistingimused ei ole normaalsed. Plus enamus inimesi seal ei maksa millegi eest – vee, elektri, gaasi… Väga vihane selle pärast.
Igatahes siis kella kahe ajal võtsime india poisi Ankuri ja rumeenia poisi what’s his name kaasa ja läksime medina juurde. Seal siis väike kohvi, vaatamisväärsustega tutvumine ja kauplemine. Ühes medina poes kutsuti mind Shakiraks, sest mul on heledad juuksed ja not normal eyes. Ja minu eest pakuti seal 2 miljonit kaameli ja Ferrari. Kaup jäi siiski katki :D Kuskil poole nelja ajal helistas Chahine ja teatas, et tulge tagasi, hakkame Sfaxi liikuma. Enne öeldi meile muidugi, et kell viis on tagasiminek ja ei tea, kas me Harshitaga üldse bussi mahume. Läksime siiski hotell tagasi ja õnneks saime ühe alumni auto peale. Ma pakun, et see oli mu esimene sõit Mercedesega. Oli küll väga mugav ja kiire. A muidu enne kui liikuma hakkasime oli muidugi pikk venitamine. Ja söömine. Jälle. Sõit ise oli üsna kiire, kuna ma suht magasin seal. Sfaxi jõudsime kaheksa ajal. Uus hiina tüdruk – Zoe – ei rääki väga head inglise keel, on ülirõõmus ja naeratav ja nunnu. Väga energiline kuju. Õhtul ma korraldasin koosoleku kõigile ja seletasin ära, et mul ei ole mingit tahtmist neile siin emme ega teenija olla ja nende järelt koristada. Et koristagu ise ja jälgigu reegleid mis meil siin korteris on. Üheksa inimest ühe vetsu ja vannitoaga ei ole normaalne. Meie maksame renti ja saame sellised tingimused, milles praktikandid süüdi on, et aiesecarid ei suuda oma tööd siin korralikult teha.
Vaade toast
Vapustav inglise keel
India sõber
Hammameti medina
Eesti poseerimine on tagasi
No comments:
Post a Comment