Viimased päevad mu kallil Tuneesiamaal

 11.06

Hommikul ärkasime kõigepealt 8, siis 9 ja siis 10. Alguses oli plaan Fathiga viisaasju ajama minna, aga kuna ta pidi neljani töötama, siis mõtlesime uue plaani välja. Alguses küll tükk aega plaanisime, aga siis lõpuks otsustasime Bardot vaatama mina. Lõpuks saime majast välja keskpäeva ajal ja meid võttis  vastu kohutav palavus. Läksime taksoga Republica jaama juurde. Alguses käisime printimas ja siis võtsime frikasse hommikusöögiks. Väljas oli palavus tapvamaks läinud. Edasis suundusime metrotrammiga Le Bardosse. Sinna jõudes pidime ära surema. Nii palav oli, mul pole kunagi nii palavas ilmas olnud. Pluss me otsisime tükk aega taga 1) kohta kus vett müüakse 2) Bardo muuseumi. Vee leidsime, muuseumi mitte, nii et otsustasime tagasi kesklinna minna. Sõit tagasi oli jälle kohutav, ma suht roomasin trammist välja esimese puu varju. Lihtsalt seisad seal varjus ja tilgud. Edasi suudnusime medina poole ja seal hakkas mul kohutavalt halb. Istusime mingisse kohvikusse ja olin seal tapva peavalu ja üleüldise halb-olla tundega. Kelnerid olid seal nii toredad, et tõid mulle vett, Bogat ja jääd. Ja ilma rahata. Ju ma nägin nii kehv välja siis. Istusime seal tükk aega kuni ma suutsin jälle kõndida ja läksime järgmisesse kohvikusse, kuna mul oli külma kohvi vaja. Seal jälle surin veits. Siis hakkas vaikselt juba parem, nii et otsustasime medinas ringi guugeldada. Käisime kahes galeriis ja kõndisime niisama ringi. Kuidagi leidsime ennas äkki Porte France juurest. See oli üsna suur üllatus, kuna me lihtsalt ei osanud seda oodata. Ju siin medinal ei ole müüre. Aga inimesed on väga sõbralikud, kui ühelt teed küsid, tuleb 5 teist juurde ja aitavad ka. Istusime veits seal värava juures, siis läksime jäätist sööma. Seal istusime ka tükk aega. Kella kuueks oli ilm piisavalt jahe, nii 27-28 kraadi, et sai juba hingata ka. Siis oli mõnus olla. Käisime veel El-Hana International katusel, seal samas, kus eilegi. Siis läksime DahDah Happy Land Citysse, mis on siin lõbustuspargike, sõitsime vaaterattaga ja siis saime Alaaga kokku. Tulime tagasi koju ja olime Katy pakkimiskonsultandid. Kella 11 ajal läksime La Marsasse plaaniga mingisse klubisse minna. Jõudsime sinna kohale ja nägime, et kõik rahvas lahkub. Tuli välja, et klubi pandi kinni kuna islamiäärmuslased tegid midagi seal /ähvardasid teha. Segane värk oli. Läksime siis mingisse baari ja olime seal kuni kaheni umbes. Koju tagasi saamine oli ka omaette elamus. Ühtegi taksot muidugi ei olnud ja tagasi saime ühe kohalikuga, kes nägi meid õnnetult keset teed taksot ootamas ja tõi meid koju. Vot seda tuneeslaste lahkus hakkan ma küll taga igatsema. Siin oli Alaa toakaaslane tagasi ilmunud ja oma sada sõpra kaasa toonud, nii et neil oli nüüd väike fiesta. Saime ka teada, et La Marsas 1) oli rannas mingi asi põlema pandud 2) politesihoonet rünnati 3) islamiäärmuslased tegid midagi ja Carthages olid kuulid lennanud. Nii et erinevad versioonid, mis seal toimus. Kõige tõenäolisem oli versioon politseihoone ründamisest. Igatahes siis kuni umbes kolmveerand neljani käis Katy koti ümberpakkimine ja siis tuttu. Mul tekkis siin õhtul kerge suur paanika jälle kuna mul on kotis ruumi, aga a la 10 ülekilo. Pluss mu käsipagas on nii väikse, et sinna ei mahu väga midagi. Nii et ma pean ilmselt veel hunniku riideid siia maha jätma et kõik kingitused-suveniirid koju tuua.

12.06

Ärkasime peale 45 min magamist ja siis läksin Katy ning Alaa lennujaama. Mis tähendas, et ma pidin oma kiwi-sisteriga hüvasti jätma. Või noh me läksime lahku sõnadega „see you soon“, kuna me mõlemad oleme Europaas nüüd ja Saksamaa on Eestile tunduvalt lähemal kui Uus-Meremaa. Ma läksin tagasi magama ja ärkasin uuesti kümne ajal, et keskpäeval Ziediga lennujaamas kokku saada. Seal käisime politeis veel mu viisa kohta küsimas. Lõpptulemus on see, et ühtegi uut paberit ei saanud ja nchallah homme kõik laabub. Rääkisin veel Chihebiga ka ja ta kinnitas, et minu eest on asjad makstud ja andmebaasis olemas. Eks homme näeb, mis saab. Pärast seda tõi Zied mind Alaa juurde ja jätsime siin hüvasti. Ma käisin käbe toas ja siis läksin Baguette& Baguette hommikust sööma. Seal veetsin oma raamatuga aega oma üle 1,5 tunnis, siis võtsin kõrvalt tumeda šokolaadi jäätis (täitsa lõpp kui hea!!!!!!) ja tulin koju. Siin lugesin veel veits ja siis pidasin plaani kuidas enda pagasit kergemaks muuta. Ahh ja Katy saatis sõnumi, et tema pagas oli 24 kg ja käsipagas 11 kg. Mis tähendab, et minu pagas on ilmselt üle 30 kg (limiit on 20 kg) ja käsipagas tuleb ka üle (limiit on 8 kg). Kui Alaa töölt tagasi tuli läksime boarding passi printima ja jälle jäätist sõõma. Ma varustasin ennast ka õhtu ja hommikusöögiga. Kodus vaatasin filmi ja kui Alaa enne üheksat koju tuli, siis teatas ta, et Tunises on 21:00 – 5:00 väljas liikumiskeeld. Sõjavägi teeb mingit missiooni selle pärast mis eile õhtul La Marsas juhtus (midagi tõsist ikka toimus seal) ja tsiviilisikud ei tohi selles ajavahemikus väljas viibida. Muidu võidakse nad lihtsalt maha lasta. Üsna veider on sellise keeluga olla.

Igatahes siis siin ka minu blogipidamine lõppeb. Homme hommikul poole kuue ajal lähen lennujaama, nchallah saab viisa ja pagasilimiidagi kõik korda ning õhtul maandun juba pärast seitset ja poolt kuud ehk 233 päeva taas Eestimaa pinnal. See aeg siin on olnud suurepärane kogemus, mul on küll olnud omi lahkhelisid Tuneesiaga, aga ta oli nii pikalt mu kodu, et peab mulle meeldima. Ma oln nüüd ju sfaxian ja tunisian. Ei kahetse absoluutselt siia tulemist, õppsiin siin palju enda ja teiste inimeste kohta üldiselt. Ma ei tea veel, kuidas see mind muudab, aga eks selle selgitab juba aeg Eestis (või kusagil mujal) olles välja.

Viimane tööpäev, bye-bye mu kodulinn Sfax ja awesome Tunis

04.06

Oli esmaspäev… käisin tööl…homme lubati viisa anda. AIESECi vea tõttu pidi mu boss 300 dinaari maksma, kogu mu siinveedetud aja eest ja kõik selle pärast, et mind ei registreeritud politseis kui ma siia tulin. Kodus õpetas Kacey Prestonile coka-cola kana tegema ja siis nad seal vaidlesid kes kelle retsepti järgi süüa teeb. Ma andsin ka seal asjatundmatut nõu ja tekitasin segadust. See oli päris naljakas. Siis käisin poes, tegin trenni ja vaidlesin Prestoniga. Tal oli minu tüütamise tuju jälle ja on arvamusel, et ma peaks tema kohta blogi kirjutama. Ja siis ta tüütas mind sellega tükk aega. Tal oli vist väga igav täna üksi kodus olles. 

05.06

Töö juures sai täna jälle nalja Maltaga. Või noh ma naersin seal omaette ja tagusin pead vastu lauda. Helistasin sii Hispaaniasse et küsida konteineri asukoha kohta. Alguses mull öeldi, et konteiner läks Tuneesiasse ja siis tagasi Hispaaniasse. Siis öeldi, et sorry, meil pole aimugi kuskohas see konteiner on. Lõpuks öeldi, et see jõudis 3. juuni Maltale. Noo okei, positiivne. See tunne kestis umbes 2 min kui Chiheb teatas, et rääkis shipperiga ja laev millel konteiner oli läks katki ja laev pöördus tagasi sadamass et konteinerid ümber laadida. Nii et asju jõuab kohale 10 juuni Maltale. Ja nii ongi Sfaxist Maltale läheb aega 3 nädalat. Täiesti idiootne. Lõuna ajal käisin Ossemaga rääkimas ja ta kurtis mulle oma muret ka. Tal on kergelt suur probleem praegu kuna Liibüa klient ei maksnud kauba eest ja ta peab kuskilt üle 100 000 euro välja võluma. Ta oli kohe ikka tõsiselt tujust ära, no wonder ka muidugi, nii et üritasin talle seal nõu ja jõuga abiks olla. Vähemalt sain ta oma toreda olekuga naerma. Ja siis uuesti tegin ta kurvaks kui rääkisin et ma lahkun järgmisel nädalal. Rääkisime seal tema probleemist ja muidu elust üle tunni aja. Nii kahju oli teda kurvana näha…. Ta läheb reede hommikul Tunisesse, nii et viib minu ja Katy ka ära sinna. Aa ja ma sain teada, et ta arvab ka, et tema raamatupidaja on mõrd. Nii et ta ei meeldi kellelegi ja jääb ilmselt varsti oma tööst ilma. Enne töölt lahkumist käisin veel Chihebiga rääkimas ja nüüd on mul asi viisaga korras. Mul mingit dokumenti ei ole vaja, lennujaamas näitan eelmist pikendust ja attestation de travaille dokumenti. Ma ei julge enam oma viisa kohta küsida ka kuna kui ma enne lahkumist veel üle küsisin, siis ütles Chiheb mulle „goodbye Piret“ :D Enne kui koju sain käisin veel autojuhiga palka kätte saamas. Kodus veetsin aega Kacey ja Alexiga, siis käisin homseks kooki ostmas, rääkisin croissanteries kohe täitsa prantsuse keeles ja siis veetsin uuesti Kacey, Alexi ja Prestoniga aega. Hiinlased rääkisid sellest kuidas nad pidutsevad ja Alex ütles, et nt eurooplased käituvad hiinlaste jaoks ebaratsionaalselt õpingute puhul. Aasias on need ikka üliolulisel kohal. Ma parajasti tantsisin seal omaette kui Preston küsis Alexi käest kuidas vahetusõpilased Hiinas käituvad. Selle peale näitas Alex  minu peale ja ütles: like her :D Aa muide ta on alkoholi vastu allergiline. Ma kuulsin esimest korda sellisest asjast. Enne ööd sadas siia sisse veel eelmine LC Thyna EB, et mingit koosolekut pidada. Asi nägi välja nii, et nad tulid siia, olid 1 min ja läksid minema. Ja nad olid väga üllatunud kuuldes, et ma lahkun reedel. Pärast tulid veel Chahine, Wassim ja Alaa tagasi ja hakkasid meie rõdul jooma. Nad üritasid alguses toas suitsu ka teha, aga ma peksin nad rõdule, kus nad siis oma „koosilekut“ jätkasid.

06.06

Täna oli viimane tööpäev nii et viisin eile ostetud koogid kaasa. Midagi otseselt töist ei teinudki, sorteerisin seal faile ja pabereid ja panin asju korda. Vahepeal õpetas Amira mulle araabia keelt ka. Lõuna ajal ütlesin Amirale ja Camillele lehvalehva ja tegime grupipilti. Kuna mul oli üsna nukker meeleolu ja Chihebile „hüvasti“ ütlemise ajal oleksin ilmselt nutma hakkanud, siis kirjutasin talle hoopis kirja ja panin selle koos Kalevi šokolaadiga talle lauale. Oma lipukese viisin Ossema kabinetti. Kui Chihebil mingi koosolek algas, siis andsin talle enda võtme tagasi. Ma tundsin kohe kuidas mul pisarad tulema hakkavad, nii et meie verbaalne hüvastijätt oli üsna lühike. Majast väljaminemise ajal ja majast eemalekõndimise ajal oli tükk tegu et pisaraid tagasi hoida. See siin oli minu elu ja nüüd ma ei tule enam BPS-s homme, ülehomme ega kuu aja pärast tagasi. See ruum kus ma töötasin sisustati minu jaoks, arvuti osteti minu jaoks. Ma olin osa BPS perest ja nüüd järsku enam ei ole….

Igatahes koju jõudes sain jälle kuuma ilma kiruda, sest ikka väga palav on. Just siis kui ma hakkasin enne poolt kolme välja minema, et Katyga medina juures kokku saada, tulid siia Sofian ja Chahine. Keerasin nad ümber ja läksime koos medinasse. Kuna nad keeldusid kuuma tõttu jala kõndimast, siis läksime taksoga. Medina juures saime alguses Katyga kokku, siis tuvastasime Leah asukoha ja saime temaga kokku. Tegime väikest pikka suveniirishoppingut, lootuses, et Sfaxis saab asju vähem-turistihinnaga. Kuskil poole kuue ajal pärast shoppingut läksime Sofiani ja Leahiga Jazz Cafesse, kuna paar aiesecarit oli seal. KAty ja Chahine läksid Katyle viisat saama. Olime mingi aja cafes, siis läksime Sofiani ja Leahiga sööma, kuna mul jäi lõuna täitsa vahele. Pärast tulin ilusti koju. Katy oli juba siin ja rääkis, et aiesecarid olid tema registreerimisel midagi valesti teinud ja ta on alates veebruarist siin illegaalselt olnud ning peab nüüd 140 dinaari maksma. Aiesecarid endal muidugi süüd ei näe. Ta oli ikks üsna vihane-õnnetu meil. Ajasime siis veits juttu ja siis hakkasime mingit eriti imelikku üsna kehva filmi vaatama. Vahepeal vahetasin Alexiga dinaare USD vastu ka. Ah ja Juan helistas ja kutsus meid baari jooma, ta vist ei tahtnud seal üksi olla. Seekord me siiski ei läindu, meil mõlemal Katyga oli väss suht peal

07.06
Hommikul ärkasin kaheksa ajal, et ilusti poole kümneks valmis olla ja Mohhamediga politseijaoskonda minna. Ootasin siis Mohhamedi (firma autojuht) väljas kui Ossema helistas ja küsis kus ma olen. Tuli välje, et kui ta ütles 9:30, siis ta mõtles tehase juures. No läksin siis sinna. Alguses kuulasin kuidas Ossema seal vaidles. Ta vallandas ühe töölise, kes oli väga laisk ja selle töölise ise, kes töötab SPM valvurina tuli tema eest seisma ja palus et ta tagasi võetakse. Nad seal siis lõugasid veits. Siis läksime politseijaoskonda. Seal ootasime tükk aega kuni politseinik minu pabereid otsis ja mingi asja kaotas ta üldse ära vist. Siis hakkas mul pea valutama. Mingi hetk tõusime püsti ja hakkasime ära minema. Mul tekkis siis paanika, et aga kus mu viisa on. Tuli välja, et Chiheb oli attestation de travaille asemel kirjutama hoopis attestation de stagiare. Läksime siis tagasi tehase juurde, kus parajasti käis edasi sõnasõda vallandatud poisi teemal. Seekord oli Chiheb, Ossema, Nabil ja teised tüübid väljas, vaidlesid seal. Ma ei ole Chihebi kunagi nii äkilisena näinud, ma pole teda näinud isegi kellegi peale häält tõstmas. Nii et ma olin üsna üllatunud kui ta sellele vallandatud poisi isale peaaegu et kallale läks. Igatahs ma pakun et nüüd on see poiss kui ka ta isa vallandatud. Ookei, läksin siis sisse ja ootasin, mis edasi saab. Olin seal veits kui Chiheb kutsus mu enda juurde ja andis attestation de stagiare. Mul oli endiselt suur segadus. Siis jäi jutt, et ma saan uue viisa pikenduse, aga et selle jaoks on kolm päeva vaja, siis ta saadab mulle selle koopida, et seda lennujaamas näidata saaks. Jääb selgusetuks, et miks seda asja varem ära ei saanud teha…Kuna nii Chiheb kui ka politsinik rääkisid, et jah sellega on kõik korras siis läksin rahulikuma südamega minema ja tuli koju. Siin sõin ja siis lendas sisse LC uus EB ja hakkas siin koosolekut pidama. Mina ja Katy alustasime sel ajal pakkumist ka. Või  noh tema alustas, ma võtsin kauem hoogu. Aiesecarid lahkusid siit kuskil viie ajal äkki, jätsime nendega hüvasti ka. Pärast seda hakkasin ma pakkuma. Kui ma enda asjade hunnikut nägin ja enda kotti vaatasin, siis ma hakkasin lihtsalt naerma. Lihtsalt nii võimatu tundus see. Mu pakkimine nägi välja umbes nii,et iga 5 min tagant käisin Katy juures pakkimist vältimas. Vahepeal sain Chahinelt kõne, et politsinik helistas talle ja ütles, et ma pean lennujaamas 180 dinaari maksma. Ma helisasin kohe Chihebile ka, et misvärk! Mul ei ole seda raha kuskilt võtta ja ta lubas mulle, et viisaga on asi korras. Lõpuks kaheksa ajal olid asjad pakitud. Siia jäävad rohkem kui üks kott riideid, kolm paari jalanõusid ja üks kott. Ja läpaka aku. Katyl on muidugi veel rohkem asju kui mul, nii et ma ei kujuta ette, ta ise ka mitte, kuidas ta need asjad kõik kaasa saab tirida. Ta arvas et kannab sada paari riideid ja räägib lennujaamas, et Poolas on väga külm :D. Edasi läksime Leah, Prestoni ja Katyga MechMechasse sööma ja pärast seda edasi kuskile mahla jooma. Seal me ootasime oma tund aega seda mahla. Ülikehv teenindus oli. Siis läksime koju Leah ja Katyga, kust Houcibe meid peale võttis ja mingisse baari viis. Leah ja Katy mõlemad olid  oma telefonid maja unustanud ja minu telefoni aku andis otsad pärast seda kui ma Juanile helistanud olin. Baaris olid veits aiesecarid ja tundmatut rahvast ka. Ma jõin seal isegi õlut kuigi see oli kohutav. Varsti ilmusid sinna Hayder, Heather ja Juan ka. Olime siis rõõmsalt baaris ja pärast seda läksime osadega meie juurde tagasi. Siin olime veits, jätsime hüvasti (nuuks!) ja siis varsti sain kõne Houcinelt, et Katy telefon on tal autos. Kui ta selle ära tõi, siis jätsime temaga teist korda hüvasti. See oli nii armas kui ta ütles, et siis kui ta aieseciga liitus olin mina siin juba olemas, nüüd on ta VP ja ma olen ikka siin. See ei kõla siin üldse nii hästi aga kell 2 öösel oli see aplju parem. Magama saime lõpuks kolme ajal, kuna me jäime Leah ja Katyga veel jutustama.

08.06

Ärkasime jälle 8 ajal ja jätsime Kaceyga ning Alexiga hüvasti. Tegime pesutuuri, ma sain jälle külma vee kaela. Katy enne mind sai sooja vee ja Preston pärast mind ka. Toimus veel viimane pakkimine ja siis ma helsitasin Ossemale, et Mohhamedi kohta küsida. Ta pidi meid Tunisesse viima. Muide meil pole endiselt kohta kus ööbida… that might be a problem… Sõidu algusaeg lükkus 9:30 pealt 10:30 peale. Ah ja kui ma oma läpakat kinni panin, siis ta lagunes mul eel rohkem ära. Ja on kuidagi väärakalt kinni, nii et vahed on sees seal kus neid ei peaks olema ja juhtmed näha. 10:30 autot ei olnud ja kui ma 11 Ossemale helistasin, siis ta rääkis et Mohhamed on 11:20 meie juures. Läksin siis teda välja ootama, ootasin 45 min. Vahepeal helistasin Ossemale, et mis värk on. Mohhamed oli tehase juurest lahkunud, aga meie juurde ei ole jõudnud veel. Lõpuks poole ühe ajal, kui Ossema teatas, et tal pole aimugi, kus Mohhamed on, teda ei saa kätte, otsustasime rongi peale minna. Rongijaamas jätsime Leahiga hüvasti ja ootasime rongi. Kuskil 15 min enne oletatavat rongi väljumist selgus, et raudeel on mingi streik ja rong võib-olla tuleb- võib-olla mitte, kõik on nchallh. Kuna Preston pidi lennuki peale minema, siis otsustasime louage-jaama minna. Õnneks oli rongijaame ees parajasti üks louage, kus oli kolm vaba kohta. See võis küll illegaalne, olla, aga Tunisesse jõudsime kohale. Teekond oli kohutavalt palav, kui me ühe kohvipeatuse tegime, siis loagest välja astudes saime kuumusega vastu vahtimist. Ah ja me ei teadnud enne Tunise louagejaamas taksosse istudes kuskohas me ööbime. Louagejaamas jätsime veel Prestoniga hüvasti. Tnises oli ka kohutavalt palav, me jõudsime siis kuksil poole kuue ajal. Lihtsalt oled väljas varjus ühe koha peal ja higi voolab. Taksoga läksime Fath juurde ja viisime oma kotid sinna. Siis läskime Fathi ja sõbraga kuskile jõusaali, kus ootasime Ziedi ja tema neuit.. Zied viis meid väiksele tuurile. Sõitsime läbi Carthage, käisime Sidi Bou Saidis, La Marsas. Sidi Bou Said on endiselt väga ilus. Ja see vaade, mis sealt linnale avaneb on väga bueno. Pärast seda käisime –sõitsime veel ringi ja käisime Carthage juures mäetipus linna vaatamas. Kuskil 11 ajal läksime La Marsasse pitsat sõõma. Õues oli ülimõnus olla, 24 kraadi, ma käisin lühikeste pükste, t-särgi ja sandaalidega. Kadestage eestlased :D Ja Tunises on elu: inimesed väljas ja isegi naised. Sfax on sel kellajal surnud. Tunis on nii tore linn, siin on koos Euroopa, araabia ja Vahemeri. Mulle väga meeldib siin. Kuksil 12 ajal läksime tagasi Fathi juurde, kus me ka ööbime. 

Sidi Bou Said

Tore kohvikuke

Carthage öösel

09.06

Hommikul ärkasime kaheksa ajal ja poole üheksasks olime ilusti medina juures. Õigemini küll Av Habib Bourgibal kuna taksojuht keeldus meid liikluse tõttu medina juurde viimast. Mis siis ikka, kõndisime medina juurde ja vahepeal tegime kohvi-pate peatuse. Me pidime Sinda ja Ziediga kokku saama Porte de France juures ja selleni sisustasime aega veidi medina sisse vaadates ja kaupmehi ignodes. Kui Sinda ja Zied lõpuks kohale jõudsid, hakkasime turiste mängima ja kauplemisega tegelma. Me saime seal päris häid diile kuna meiega olid tuneeslased kaasas. Alati on targem kohalikuga medinas käia. Käisime ka põhomossee juures ja ühe vana medina maja katusel. See on siis päris suur asi kuna suvalisi turiste niimoodi katusele ei lasta, tänu kohalikele saime selle kogemuse osaliseks jälle. Käisime teisel pool medinat peaministri maja juures ja seda kohta vaatamas kus revolutsiooni põhiasi toimus. Seal jätsime ka Ziedi ja Sindaga hüvasti ja guugeldasime niisama ringi. Me nägime peaministri lahkumist ka. Tagasi läksime läbi medina jälle ja veits eksisime sinna ära ja sattusime nn rohkem kohalikele mõeldud tänavatele, mis tähendas tohutuid rahvamasse, suuri ummikuid ja palavust. Ilm muidu oli pilves, aga palav ikkagi. Lõpuks pääsesime õhu kätte ja käisime veel turistidele mõeldud osas paari asja hankimas. Pärast lõunat kõndisime mööda Av Habib Bourgibat ja Av de Paris’l. See tänav oli täis ilusaid vanu prantsuse stiilis maju ja puid, millel olid lavendlikarva õied. Vahepeal istusime aed-pargis oma 40 min ja puhkasime jalgu. Edass kõndisime Av de Libertel plaaniga järgmisesse parki minna, kui ma järsku ennast tänaval kõhuli avastasin. Jepp, ma lendasin keset tänavat sirge pulgana ümber. Mu sandaal jäi ilmselt kuskile kinni ja nii ma ennast maast leidsingi. Kõik inimesed ümber hakkasid kohe muretsema, tõid mulle kommi ja vett ja näitasid kus apteek on. Ma maandusin kuidagi õnnetult jälle selle koha peale, mille ma üle-eelmisel aastal Austrias suutsin ära põrutada. See oli valus ja parem põlv ka. Ometi oli kogu see olukord nii naljakas, et ma pöörasin muretsejatele selja ja hakkasin naerma. Nad arvasid, et ma nutan, aga mul oli valust hoolimata naljakas. Lihtsalt see et ma face first tänaval pikali lendan ei ole just tavaline värk, see on pigem Nele teema. Kuna ma ei olnud pärast seda just erilises jalutamise tujus hakkasime tagasi Av H Bourgiba poole suunduma. Lõpuks pärast kerget ekslemist me sinna ka jõudsime. Edasi läksime Fathiga kokku saama, olime mingis kohvikus ka ta sõbraga ja siis läksime teise sõbra juurde. Seal olime ka veits aega, siis Carrefouri ja siis tagasi Fathi juude. Ma olin mingi üliväsinud selleks ajaks ja pooluimas. Aga ega ma ometi magama ei saanud minna, hakkasime veel sööma ja siis jooma. Ma ei tea, mis vajadus neil juua oli, aga seltskondliku surve tõttu liitusin ka nendega. Et ma magama ei jääks, panin seltskonna kaardimänge mängima ja nii me kolme ajal magama saimegi. 

French Gate. Ehk siis see oli kunagi medina idavärav, aga siis tulid prantslased ja lammutasid ülejäänud müüri maha.

Medina maja katusel

Presidendi hoone ees

Revolutsiooni väljaku osa

Av Habib Bourgiba

Vol 2

Av de Paris

Imelik hoone

10.06

Äratus jälle kell 8 ja seekord sihiks Sidi bou Said ja Carthage (Kartaago). Kuna need kohad on teisel poole Lac de Tunist, siis sõitsime taksoga TGM jaama ja sealt rongiga edasi. Rongisõit oli kuskil 30 min äkki. Seda aega lõbustasid väiksed lapsed, kelle hobiks oli kes-teab-mis-põhjusel rongi uste avamine sõidu pealt, välja ronimine ja siis seal sõidu ajal rippumine. Idioodid. Õnneks kellegagi midagi ei juhtunud. Sidi bou Said oli vapustavalt ilus nagu alati, Ja kohutavalt palav. Aga see palavus ja ronimine on seda vaadet väärt, mis seal avaneb. Ilus sini-sini-sinine meri, valge-sinisega majad, fuksiaroosade õitega põõsad. Võrratult ilus, seda peab ise nägema. Seal olime kuskil keskpäevani ja edasi suundusime Carthage. Kuna see ei olnud eriti kaugel, siis kõndisime sinna. Möödusime ka presidenidpaleest, mille juures paluti meid teisel pool tänavat kõndida. Ju me olime riiklikule julgeolekule ohtlikud.Carthage (Kartaago) oli foniiklaste linn Põhja-Aafrikas, nad olid head kaupmehed tugeva mereväega. Pärast seda kui roomlased Kartaago vallutasid rüüstasid nad linna ja hiljem tegid vandaalid sama roomlaste ülesehitatud linnale. Selle pärast pole ka palju säilinud. Kui roomlased Kartaago vallutasid, siis nad kallased selle soolaga üle, et seal miski enam ei kasvaks. Cartgahes käisime teatri varemetel ja Anatoniuse basseinide juures. See oli kunagi massiivselt suur basseinide kompleks. Siin tuneeslastel on huvitav arusaam nende vähestegi ajalooväärtuste säilitamisest. Kõik tundub oleat kuidagi pilla-palla ja nad ei oska asju hoida. Omamoodi on see lahe ka kui Anatoniuse basseinide juures ringi kõndides on lampi su ümber vanade majade osad, kivid ja kaunistused. Sealt suundisime lõunasöögile Baguette ja Baguette, mis on suht kohalik McDonalds, ainulte et hamburgerite asemel on baguettid ja need on värsked. Pärast seda kõndisime lõõskava kuumuse käes Byrsa mäest üles. Seal nägime kunagist kristlikku kirikut, mis enam ei ole püha koht ja kasutuses kontserdipaiga/galeriina. Sissekujundus oli omamoodi segu araabia ja kristilkust stiilist. Igatahes mitte tavaline kirik. Käisime ka Carthage muuseumis, mille juurest avanes taaskord vapustav vaade merele. Kuna me pidime varsti Tunisesse tagasi minema, siis mõtlesim, et läheme taksoga järgmisesse punkti, saab kiiremini. Kui me aga hinda kuulsime, siis oli mõlemal Katyga : aahm 5 dinars, no way. Sfaxian pride ei lase ennast niimoodi nöörida :D Kõmpsime siis alla tagasi ja võtsime alt takso. See taksojuht oli muidugi eriline tumba ja viis meid valesse kohta, aga õnneks siin nad on ausad ja peatavad taksomeetri, kui nad eksivad ja peavad ümber pöörama. Meie viimane peatus oli koht, kus võib-olla või võib-olla mitte ohverdati väikseid lapsi neid elusalt põletades. Roomlased väitsid, et puunialased tegid seda ja olid barbaarne rahvas, aga nad võisid seda sama hästi kokku ka valetada. Pärast seda võtsime rongi jälle TGM jaama Tunisesse, sealt La Gare Tunisesse ja saime kokku Fathi sõbra Alaaga (AIESEC Sfaxi alumni, Kerkennahilt päris), kelle juures me oma viimased päevad veedame. Kuna Fathi veel töötas ja me ei saanud oma asju kätte, siis läksime mingi hotelli katusele baari, kus avanes mõnus panoraamvaade linnale. Lõpuks läksime ka Fathi juurde tagasi ja saime oma kotid kokku pannika. Seal pakuti mu koti kaalus 30 kg, millest tekkis kerge paanika või nii. Muide ma olen endale särgi selga põletanud. Rind, õlad ja turi on mõnusalt põlenud. Nina ka veits. See näeb päris naljakas välja :D me mõlemad Katyga panustame Zoe siia jäetud aloe veraga apres sun kreemile. Kolisime siis oma kotid Alaa juurde, käisime 9 ajal Carrefouris ja 10 ajal olime tema juures tagasi. Me mõlmad Katyga olime superväsperid jälle, aga hakkasime enne keskööd veel Alaa tehtud pastat sööma. Magama sain ühe ajal. 

Sidi Bou Said kohvikuke

Nii sinisinine

Carthage suvalised varemed

Carthage teater

Anatoniuse basseinide juures olev kunagine kool

Kunagise basseini serval istudes

Byrsha hill otsas olev kirikuke

Carthage muusemi juures avanev vaade

 Hotelli katuselt vaade

Byebye Alex, baila-baila ja Chaffar

28.05

Hommikul läksid ülejäänud tüdrukud Monastiri ja mina tööle. Ma oleks ka võinud minna, aga otsustasin, et saan seda transpordile kulutatavat raha muul eesmärgil ka kasutada. Töö juures oli üliunine olla. Uskumatu lihtsalt. Ma sain vist kerge kohvi üledoosi seal täna. Seletasin Chihebile veel oma arvutiolukorda ka ja kui ma ütlesin, et mul on Eestis kokku pandud arvuti, siis ta nägu kohe muutus. Et siis vist suht lootusetu olukord, aga enne kui mõni tark mees ei ole näinud, ei saa midag kindlat öelda. Pärast tööd üritasin Fadit kätte saada, et temalt Kerkennah kohta küsida. Teda ma kätte ei saanud, küll aga kuulsin Leah käest, et Fadil on midagi minu vastu. Selles suhtes, et mina ei teadnud, et me tülis oleme või midagi, aga ilmselgelt on midagi vahepeal toimunud, mis mul vahele jäi. Nii et Kerkennahile täna ei läinud. Kodus üritsin natuke magada, aga siis tulid just tüdrukud ja Preston tagasi. Prestonil oli täna praktikaaruande esitlemine, see läks hästi ja juulis saab kätte diplomi. Ilmselt läheb ta siiski 1,5 nädala pärast tagasi kodumaale ja siis tuleb siia diplomile järgi. Õhtul peksime jälle jääd sügavkülmast, koristasime (või noh mina koristasin) ja sõime pannkooke. Tuul on megatugev kaaskord, ikka nii et aknad jälle lahti. Tugeva tuule tõttu oli täna viienda palvekorra kutse erti tugev ja kajaga. See on ikka nii huvitav tunne, lihtsalt seisad rõdul ja kuulad vähemalt kuue erineva mossee kutset. Mida ma enne ei ole tähele pannud on see, et kui nt autoga sõita, siis palvuse ajal keeratakse volüüm maha ja kuulatakse mossee kutset. Isegi kui inimene ei käi mossees palvetamas, teeb ta seda ikkagi oma mõttes. Aa ja Preston nägi täna meie hiirt jälle ja pani talle nimeks Amy. Midu käis ka õhtul siin. 

29.05

Hommikul tulesin bossile veel om arvutimuret meelde ja ta lubas mind aidata. Keset päeva oli meil spontaane nn areguvestlus. Chiheb ikka arvab, et international trade on hea ala millega tegeleda ja logistika sobiks ka mulle. Ja et see seitse kuud on mulle heaks kogemuseks olnud ja ma olen näinud kuidas asjad seestpoolt käivad.Ja ma pidvat liiga aus olema ning õppima asju ümber nurga rääkima. Ta rääkis sellest ka kuidas tema äri alusts, sellest kes ja kuidas teda mõtlema pani tuleviku üle, sellest kuidas algus oli väga raske ja et BPS on nüüd stabiilne ning nüüd keskendub SKCI arendamisele. Täitsa huvitav oli teda kuulata ikka ja mulle meeldivad meie sellised vestlused. Kahjuks-õnneks iga kord on mul kerge ahastuse tunne, et mida mina enda eluga peale hakkan. Tema on oma asja leidnud ja silmad särvavad kui ta räägib sellest kuidas talle meeldib klientidega suhelda ja neile häid lahendusi leida. Ma tahaks ka midagi sellist endale. Niisama teie harimiseks ka juttu: Tuneesias toodetakse palju ja erinevaid asju. Alezeeria ja Liibüa toodavad vähe, aga neil on selle eest raha. Nii et selle rahaga nad käivad Tuneesiast kaupa ostmas. Riik soodustab ka seda, et välisvaluutat saada (Tuneesia dinaari saab vahetada ainult riigis sees ja seda ei toihi riigist välja viia). Täna käisid meil siin Alzeeria ärikad, kes ostsid neli konteineritäit water coolereid. Kuskil 50 000 tükki. Ja nüüd tahavad SKCI kaudu mingeid puhastusvahendeid osta. Paljudel Tuneesia firmadel ei ole ekspordiluba, kuna selle jaoks peab 75 000 kapitali olema, va siis kui sa oled äsja kooli lõpetanud ja siis peab 10 000 dinaari olema. Selle pärast on Chihebil ka trading luba, et ta tegi selle otsuse noorena ära. Igatahes siis Alzeerija ja Lüübia ärikad tulevad meie juurde ja küsivad lisaks meie toodetele veel muude firmade tooteid lihtsalt selle pärast, et kõik saab ühest kohast kätte. Pärast tööd sain Chihebiga koju ja andsin talle oma arvuti. Ilm kiskus vihmale, aga ma otsustasin siiski Monoproxi minna ja enne kohalejõudsmist hakkas ilusti sadama. Sadu jätkus ka siis kui ma tagasi koju kõndisin. Ja välku lõik ka. Kodus tegin väikse cookingfesti. Üheksa ajal avasime ilusti veini ja koogikarbi, et tähistada Prestoni koolilõpetamist ja Alexi lahkumist. Hakkasime ühte toredat kaardimängu ka mängima, mis sisaldas ka promilliga toodete konsumeerimist. Hiljem liitus meiega veel Midu ja Alex tõi talle välja Rumeenia rahvusjoogi. See on ilmselt kõige jubedam jooks üldse. Maitse ja lõhn täiesti kohutavad, ma ei saa aru, miks keegi seda üldse vabatahtlikult jooma peaks. Midu arvas isegi, et kui ta oleks Rumeenia president, siis keelaks selle joogi ära ja paneks leiutaja vangi ja üldse ainuke võimalus sellise joogini jõuda on see kui midagi läheb mingi muu joogi valmistamisel väga valesti. Minu Vana Tallinnal oli palju suurem menu. Lõpuks oli Preston meil kõige rohkem purujus, kuna tal ikka üldse ei vedanud. Magama saime ilmselgelt liiga hilja. 

30.05

Kaks nädalat Tuneesias ja nädal tööl jäänud veel.

Hommikune ärkamine ei olnudki nii raske kui arvasin. Kuna ma Alexi byebye partyle minna ei saanud, siis jätsime hommikul jällenägemiseni. Tal olid juba pisarad ka silmas. Ta on ikka nii kena inimene, ma ei oskagi seda seletada. Tööl sain tagasi oma arvuti. Praegu on sellele mingi kruvi juurde pandud, mis võimaldab arvutit sulgeda ja seda transportida, isegi avada saab paar korda, aga see on ajutine lahendus. Peab tehasest mingi uue hinge saama ja siis saab jälle vist töökorda. Ma ei ole päris kindel, mis värk on. Aga igatahes praegu mul arvuti näitab oma katkise kaamerajuhtme, väändudnud ekraani korpuse, olematu aku ja ülima aeglusega, et ta on veist väsinud. Töö poolest sain täna oma ümbernurgarääkimist arendada. Lõuna ajal käisin Ossemat häirimas. Ta lubas, ma ei tea, kas nchallag või for sure, et viib mu Tunisesse. Ja et ta hakkab mind taga igatsema. Ma tunnen ilmselt sama. Kui siin paljudega on nii, et ütlevad i will miss you moe pärast, siis tema puhul ma usun, et ta mõtleb seda. Päras lõunat mingi hetk oleks peaaegu, et magama jäänud, nii uni tekkis kuidagi. Ka kohvi ei aidanud selle vastu. Just siis kui ma olin koju jõudnud tuli meelde, et kurja vesi jäi ostmata, nii et läksin alla tagasi ja tegin jõutrenni 12 liitrit vett viiendale korrusele tarides. See on endiselt väsitav tegevus, eriti kui sul on kõht tühi. Kodus vestlesin Kaceya ja kui Preston tuli, siis temaga ka. Kui Katy ka lõpuks kohale ilmus, siis pidasime treeninglaagri taaskord maha. 

Õhtul hakkas Preston jälle mu tüütamisega pihta. Selle puhul on ainuke hea asi, et ma saan oma sarkasmi treenida, er see siin ära ei kuluks. Parim oli see kui Preston hakkas meile rääkima, et kristluse sünnilugu ja tal tuli mingi filosoofiahoog ka peale. Mis ma kunagi varem unustasin kirjutada on see, et kui me Sousses käisime, siis ostsime sealt värskeid mandleid. Praegu algas hooaeg ja need on nii head siin. Eestisse jõuab kuivatatud variant, aga need värsked on palju paremad. Esiteks on nad suuremad ja teiseks lihtsalt värskemad. 

Selline jupp on mul puudu arvutil

31.05

Täna suutsin vägagi edukalt oma veeklaasi sisu paberite peale lükata. Kohe kaks korda. Ei teagi, mis mul täna viga oli. Pärast tööd käisin Carrefourist läbi Katyle veini ostmas. Kodus sain olla umbes paar minutit ja siis läksime teiste EPdega mingit klaverikontserti kuulama. Me Katyga otsustasime jala minna konterdipaika ja saime medinas veits ringi guugeldada. Seal polegi nii keeruline liigelda tegelikult. 100 meetri juures liitusid meiega veel Wafa Tuneesiast, mingi tüüp Saksamaalt ja Leida (pole kindel kirjapildis) Kameruunist. Enne veel käisime poest läbi, nii et jäime kergelt hiljaks. Kontsert ise oli selles suhtes elamus, et inimesed sõid mu ümber krõpsu, lapsed rääkisid võrdlemisi kõva häälega ja saalist oli vb 1/10 täis. Pianist oli bulgaarlane, kes esitas Maghrebi heliloojate loomingut. Kogu üritus toimus halvatud laste toetuseks ja piletitulu (a 3 DT) annetakse neid abistavale organisatsioonile. Kusikil üheksa ajal olime kodus tagasi ja hakkas pihta cookingfest. Kacey rääkis veel meile et tomatit takistavad päevitamist, nii et sellepärast ma ilmselt koguaeg valge olengi, et mulle nii väga tomatid meeldivad. 

01.06

Töö juures jätkus järgmine jama transpordifirmaga. Seal töötavad ikka täielikud tropid. Ma ikka kohe vihastasin nende peale. Viisat üritasin ka kätte saada Ossema kaudu. See üritus ebaõnnestus ja lõpuks ma testisin hoopis puuvilla temaga. Pärast tööd läksin kähku-kähku ENISesse Prestoni ja Maheri töö juurde. Seal sain kooki kuna ühel kolmest Ahmedist oli sünnipäev ja kui Katy ka kohale jõudis, siis läksime Maheri õe juurde juuksurisse. Ma lõikasin enda soengut lihtsalt lühemaks, aga Katy lasi teistmoodi üldse lõigata. Ehk siis ta ütles, et tehke samamoodi nagu Piretil. Ja talle täiega sobib selline lõige, ma ei saa aru, miks ta seda varem ei ole proovinud. Väga kena nägi välja. Edasi läkisme fissa fissa karaokesse Boulevardi, kus taaskord saime kuulata ka paari kohutavat esitust. Kõige veidram lugu, mida lauldi oli „Leave your hat on“. Ma ei kujutanud seda üldse ette karaoke lauluna, selline tunne oli, et peaks riideid hakkama seljast ära koorima. Järgmine peatus oli Heatheri juures, millele eelnes vahepeatus kodus. Heatheri juurde jõudsime kuskil kümne ajal äkki või enne seda. Ta korter asub Golden Tulipi lähedal. Seda on nii naljakas kuulata kuidas Heather räägib, iga teine sõna on „f*cking“. Preston oli muiudgi segaduses seal kuna kolm naitve speakerit koos ja nad rääkisid tema jaoks väga kiiresti. Nüüd ta saab vähemalt aru mis tunne meil on kui tema prantsuse keeles räägib. Hiljem tulid Schlumbergeri poisid Jägermeistriga ja nende seas oli ka Juan. Jeii, cabron on tagasi. Heatheri juures oli siis järgmine kamp: mina, Katy, Leah, Preston, Maher, Juan, Hayder ja Joe Mingil hetkel ma ei tea mis põhjusel läksime Golden Tulipi juurde et diskole minna. Mul polnud aimugi, et seal disko on. Sisse meid igatahes ei lastud ma ei tea miks. Siis üritasime teisest uksest sisse saada, sealt ka ei saanud ja keegi hakkas peaaegu turvamehega seal kaklema. Hakkasime siis Heatheri juurde tagasi minema kui Katy otsustas, et meie läheme nüüd koju. Läksime siis, jõudsime municipaliti juurde kui politseiauto meid kinni pidas ja dokumente hakaks kontrollima. Ega nad päris politseinikud vist ei olnud kuna neidl olid tavariided seljas ja politseimärk politseiauto peal oli ka feik. Aga kuna me ei tahtnud mingit jama endale tekitada, siis läksime nende mänguga kaasa. Nad veits tõrelesid seal meiega, et me dokumente kaasas ei kanna ja siis veel midagai ja lasid meid minema. 

02.06

Magasin täie raha eest ja ärkasin kell kaks. Leah ei olnud veel tööle läinud, nii et veetsin temaga aega. Kui ta lahkus, siis tegin pesu ja hommiku/lõunasöögi. Mingi hetk tuli Leah tagasi, istusime rõdu peal ja rääkisime juttu. Siis kui Katy ka lõpuks tuli läksime kolmekesi poolpartyle. Sinna saamine oli eriline fiasko kuna taksojuht viis meid km 11 asemel km12 juurde. Nii et pidime tagasi sõitma, siis otsisime maja tükk aega. Helistasime Joele, Hayderile, Juanile ja üritasime juhendeid saada. See tunudus võimatu missioonina. Kuidagi ime läbi saime siiski mingid kohas kokku leppida, kuhu Hayder järele tuli meile. See olukord oli üsna tore: kolm heledat tüdrukut pimedas Sidi Mansouris tee ääres. Õnneks tuli Hayder üsna kähku ja juhatas meid maja juurde. Seal saime palju süüa, seal saab alati palju süüa, meid koheldakse seal nagu kuninga kasse. Seekord tõi Juan meile Mehhikost tequilat ka. See nägi nii fancy välja, et ma mõtelesin karbi ja pudeli järgi, et tegu on viskiga vms. Jook pidi suurepärase kvaliteedega olema nagu Juan ja Joe mulle kinnitasid. Loomulikult käisime ujumas ka, alguses vabatahlikult ja pärast sunniviisiliselt. Kuskil 10ne ajal äkki tuli Heather ka sinna. Tema oligi see, kes minu ja Katy rätikutega basseni lükkas. Kuna kõik rätikud olid kasutuses, meid oli seal kuskil 13-14 äkki, siis võtsime Katyga voodilinad kasutusse rätikute asemel. Kella kahe ajal hakkasime ära tulema sest et Katy ja Leah pidid hommikul tööd tegema. 

03.06

Ärkasin 11 ajal, täielik win. Kahe ajal läksime Prestoni, Leahi, Maheri ja tema sõbraga Chaffari.Olime rannas, üritasin ennast pruunistada, käisime ujumas, lõdisesime tuule käes, üritasin veel pruunistuda, otsisime meeleheitlukult WC-d ja olime niisama ägedad. Koju tagasi jõudsime seitsme ajal ja siis saabus Sofien koos meie uue EP Alexiga. Ta on meessoost, hiinlane ja siin sama projektiga, millega Leah. Vedasin kohe mõlemad hiinlased endaga Promogrosse kaasa toidushoppingut tegema kuna olukord külmkapis oli üsna kurb. Kui me tagasi jõudsime, siis oli Katy ka kodus ja rääkis et oli mu stalkerit jälle kohanud. Ta kohtas teda eile õhtul ka tänaval juhuslikult ja tahtis mu nr saada, kuna ma olevat tema oma ära kaotanud. Tegelikult ma lihtsalt ignon teda. Siis nüüd täna oli ta meie maja juures olnud ja tahtis Katyga kaasa tulla koju, et mind näha. Õnneks sai Katy temast lahti. Ta muutub päris creepyks juba. Selline tunne, et ta paneb varsti Radio Sfaxi juurde telklaagri püsti. Pärast pesu hakkas pihta cookingfest ja ma tegin kohe mitmeks päevaks süüa. Ah ja mul on päevitusrandid, mis on ainult positiivne.