Sousse pildid

Tee joomine lobbys

Vaade toast

Kacey ja Alexiga

Meie kaunis õhtusöök

Tüdrukud valmimas

Klubi ees, osa seltskonnast

Kõik see mees Livingu ees

Juhtub ka seda

Vikerkaar

Sushirestoranis

Njomm-njomm-njomm

Puhuriloo jätk, baaris käik ja awesome Sousse

17.04

Tööl alustasin päeva sellega, et rääkisin Chihebile ära oma puhuriloo. Ta arvas selle peale, et ma ei peaks maksma, kuna aiesecarid kulutad raha niikuinii enda peale ja küsis minult kontaktnumbrit, et nendega ise rääkida. Sinna hommikul jutt ka jäi, kuna ta pidi kuhugi jooksma. Vahepeal tuli uus tüdruk Amiera minuga tutvust sobitama ja ITmees käis ka täna uue koduka esilehte näitamas. Nad arutasid veel seal midagi oma tunnikese, aga araabia keeles, nii et ma läksin oma maailma. Pärast lõunat sain kontorit jagada Chihebi ja kellegi igikestva koosolekuga. Ma ei saanud enne ära ka minna, kui ma temaga puhurist uuesti rääkinud ei olnud. Tegelikult ma mõtlesin kuue ajal, et aitab ka, ma lähen nüüd, aga just siis palus Chiheb mul ennast ühe kliendi asjus aidata ja ma jäin talle appi. Lõpuks siis poole seitsme ajal hakkasime liikuma. Ja muidu gmailil on mingi error jälle, nii et see lõpetas funktsioneerimise. Oh fun times kuna mul oli hädasti vaja kirja saata. Pärast ta tõi mind ilusti koju ka. Tee peal ma küsisin uuesti laenu kohta ja ta ütles, et okei, maksab mu eest, aga ta tahab, et AIESEC talle tšeki või mingi maksmise tunnistuse annaks. Ta on endiselt arvamusel, et nad tahavad seda raha lihtsalt joomiseks. Üldse ta teab väga palju siin kohalike aiescarite kohta ja ta rääkis, et 2010. aastal käis politsei AIESEC Thyna kontorit kontrollimas, kuna nad arvasid, et siin käib mingi kahtlane business. Ja tollane VP ICX oli ka kahtlane kuju Chihebi jutu järgi. Ta rääkis veel seda ka, et eelmisel aastal VP ICX Khadija oli hea ja praegune Chahine on väga ebaprofessionaalne. Kodus esimese asjana hakkasin sööma. Carolina teatas veel, et tema sõber Zied on tagasi ja tuleb meile viinga külla. Muidugi pida Caro veel mainima, et Pirest tahab viina juua, kuna tal on külm. Tänks :D Zied on meil muidu Carolina stalker ja on veendunud, et nad on paar. Carolina seda ei arva, nii et olukord on üsna koomiline :D Suure osa õhtust veetis Preston minu ja Kacey juures, kuna tal on lihtsalt üliigav päev otsa oma taoas olla ja iseendaga rääkida. Ma olen miskipärast üliväsinud täna õhtul, ei oskagi seda seletada. Me rääkisime õhtul meie riikides kasvatatavatest puuviljadest ja mulle on nii imelik, et õunu ja kirsse ja pirne ei ole tema kodumaal. Tal on selle eest banaanid ja mangod ja ananassid. Ja Preston ei olnud enne Tuneesiasse tulekut kunagi maasikaid söönud. Lisaks jõudisme ka köögis rahvaga Mehhiko maiustusi maitsta ja Ziedi sünnipäeva auks kokteile teha. Üks neist Mehhiko maiustustest oli täpselt selline, et ma sülitasin selle kohe välja.

·         Kacey üks käsi on põletushaavu täis, tal kunagi lapsena juhtus midagi.

18.04

Tööl midagi eriti põrutavat ei juhtunud, ainult Maltaga olid vahepeal jamad. Chiheb unustas enda mõlema telefoni arved maksta, nii et tal kaks päeva kumbi telefon ei töödanud. Päris tore. Eriti veel, kui sulle öeldakse, et helista mulle pärast ja tuleta meelde. Pärast tööd läksin käisin Carrefourist läbi ja siis koju. Siin toimus kiire asjade vahetus ja siis tagasi välja, kuna me pidime Caroga Juaniga kokku saama. Muidu Alex oli ka meil ja ta kolib täna sisse, tal kohver ühe liikme autos ja see vaja kätte saada. Kuna Juan, mehhiklane nagu ta on, pani oma ajaplaneerimisega väga mööda, siis läksime koos Caro, Alexi ja Kaceyga My Smoothiesse Alexi kohvrile järgi. Saime kohvri kätte, seda sõidutati Terrassi juurde ja siis öeldi, et edasi viige ise, neil hakkab koosolek. Alexil oli juba, et okei, saab hakkama. Ma ikka läksin küsima, et mis värk on, kuidas nad niimoodi kohtlevad interne, et õbluke tüdruk peab ise kohvri viiendale korrusele tarima. Mulle öeldi selle peale, et nad saadavad kellegi appi, neil on koosolek. Aga siis ilmusid Juan ja ta sõber, nii et me kasutasime hoopis neid ära. Juni sõber, me kutsume teda Vladimir, kuna ta näeb välja nagu venelane on selline turske sell, nii et tal ei olnud mingit probleemi kohvrit üles tassida. Edasi läksime mina, Caro, Juan ja Vladimir (tegelt on tal mingi muu nimi, mida ma ei mäleta ) kuskile baari ja teel sinna tuli välja, et läheme Barcelona-Chelsea mängu vaatama. Baar ise asus keset linna, linnavalitsuse hoone ees. Mina ja Caro olime loomulikult ainsad naissoost seal. Juan aga oli seal vana tuttav juba, kõik töötajad, kaasa arvatud omanik, teadsid teda :D Õhtu möödus jalgpalli, naeru ja veini ja oliiivide saatel. Seal baaris olid niiiii head oliivid, täitsa lõpp. Vahepeal tuli Zied ka juurde ja minu eest pakuti Juanile 200 kaamlit. Ta otsustas mitte müüa, juhheiii :D Lõpuks lahkusime kuskil äkki poole ühe ajal, pärast 3 pudelit veini ja 20 pudelit õlut ja 122,5 dinaarist arvet (umbes 65 eurot). Kodus pesin juukseid, et suitsuhaisu välja saada ja tegin toimetusi. Magama sain kuskil enne kahte.

19.04

Hommikul ärkasin veinipeavaluga. Jälle see mehhiklane ma ütlen, tema süü! Lisaks peavalule oli mul muidu ka kehv hommik. Esiteks sai jumestuskreem otsa, teiseks ei suutnud midagi selga leida, kolmandaks hakkas kõht valutama ja neljandaks täitus tasko sada aastat. Töö juures surin vaikselt omaette pea-ja kõhuvalu ja üleüldise väsimuse kätte. Väga raske oli. Kohvi sain alles ennelõunal. Pärast seda tuli elu ka rohkem sisse. Kui Amira lõunalt tagasi tuli, siis ta tõi mulle küpsist ja mahla, kuna ta arvab, et ma vaeseke ei söö midagi :D Väga armas :D Kella kolme ajal tuli mul kohutav uni, ma oleks seal samas laua peal magama jäänud. Kuidagi läbi une jõudis tööpäev lõpuni ja tulin koju. Täna oli ming hetk väljas 27 kraadi, aga tuul on siin selline, et juuksed on pidevalt näos ja kõrvarõngad lendavad minema.  Kodus kiire kotivahetus ja siis Katyga välja, kuna ta oli terve päev kodus passinud oma vabal päeval ja nüüd tahtis end tuulutada. Ja tal oli mingi kinnisideee mingi milkshake kuskilt leida, millest ta kuulnud oli. Ma päris täpselt ei tea mis värk sellega oli. Alguses käisime MySmoothies, siis Fontanas ja siis lõpuks helistasime Meherile, kuna ta teab, kus see koht on. Hakkasime siis tagasi EP majja minema, kui kaks tüüpi meid jälitama hakkasid ja võtsid endale hingeasjaks meile pidevalt öelda, et me ei tea kuhu me läheme. Nad keeldusid ka uskumast, et tegelikult me ei ole turistid ja elame siin. Lõpuks jälitasid nad meid peaaegu koduni välja, päris kahtlane oli. Saime siis Meheriga kokku ja läksime seda milkshake jooma. Tuli välja, et tegu oli hoopis jogurtiga, mida süüakse siin šokolaadikastme, erinevate pählite ja meega. Ja üldse mitte kuskil kohvikus, vaid spetsiaalses kohas, kus müüaksegi naturaalset jogustit. Väga magus oli. Tagasi kodus koristasin ja käisin pesemas. Või noh poole pesemise ajal sai soe vesi otsa, nii et üsna külmavõitu üritus oli. Ja meie vann on niiii valge, Alex puhastas seda mingi ma ei tea mis ainega ja nüüd on see reaalselt ka valge. Niiii toreee. Pärast jäävanni tegin süüa ja siis veetsin aega blogiga. Muidugib samal ajal otsustas Preston, et on õige aeg minuga rääkima tulla ja siis oli pettunud, et ma ei olnud väga suhtlemisaldis. Pärast läks asi paremaks, kui me olime kõik kuuekesi minu, Caro ja Kacey toas ja rääkisime maast ja ilmast. Magama sain 12 ajal.

20.04

Hommikul õnnestus väga edukalt taaskord tööle hilineda. Ma ei tea mis värk sellega siin viimastel päevadel on. Töö juures sain täna kahe piimapaki ja kohvi omanikuks, tänks boss. Ja täna käis politseinik ka, et mu viisa taotlus kaasa võtta. Ta alguses pakkus välja, et ma pean riigist välja minema ja siis uue viisa taotlema, sest pikendada ma enam ei saa. Aga mu boss ütles, et see on võimatu, nii et nüüd läheme seda teed, et pikendatakse kaks nädalat ja selle ajaga peaks kuskilt tööametist saama kinnutuse, et ma ametlikult töötan Tuneesias ja siis peaks saama uue aastatse multuple-entry viisa. Väljas lõõskas päike ja puhus tuul nagu ikka. Pärast tööd läksin MySmoothiessse ja küsisin apelsinimahla. Neil ei olnud apelisine, aga minu krba nägu nähes öeldi, et oota ja siis läks üks tüüp apelisine ostma. Nii et ma sain oma mahla ikka kätte. Koju tulles pidin oma viis minutit Menzel Chakkeril ootama, et üle tee saaksa minna. Lihtsalt katkematu autodevool. Kodus võtsid mind vastu lisaks tüdrukutele ka Fadi ja Zied. Nad tulid Kaceyt ja Alexit karaokesse viima. Kuna meil gaas otsas, siis panin nad sujuvalt tööle ja palusin uue gaasi tuua. See uus gaas on kuidagi imelik, või midagi on sel igatahes viga, kuna ta teeb väga kahtlasi hääli. Loodame, et midagi hullu siiski ei juhtu.

Õhtul kuulsin koridoris mingit müra ja nägin et Preston hüppab trepist üles. Nad käisin Meheriga haiglas, või vähemalt üritasid, nad jõusid sinna liiga hilja kohale ja proovivad homme uuesti. Kui Alex ja Kacey tagasi tulid oli meil väike gossipi ring. Ennast peab ju ikka kursis hoidma :D

21.04

Ärkasin suhteliselt varakult lõuna ajal, tegin hommikusöögi ja hakkasin vaikselt mõtlema mida kaasa võtta. Nimelt siis nelja ajal on minek Sousse sealse interni Andre sünnipäevale. Või nii ma arvasin, sest vahepeal tuli kõne, et läheme hoopis kell kolm. Nii et mul hakkas siis fissafissa kuna poest ol hädasti ühte-teist vaja osta. Läksin siis kleidiga välja, lootuses et Alexi tuuletunnetus (hästi natuke) on õige ja sain teada, et ega ikka ei ole küll. Kleit lehvis igal pool, nii et pidin ühe käega kleidisabast kogu aeg kinni hoidma, et mitte skandaali tekitada. Ma sain juba piisava tähelepanu osaliseks lihtsalt selle pärast, et ma blond olen. Igatahes läksin alguses Monoprixi, sealt vajalikku ei leidnud, mõtlesin, et võtan takso ja lähen Carrefouri. Aga ei. Lihtsalt ei ole, kuidagi ime läbi sain per placaga poolele teele ja edasi kõndisin, sain poest vajaliku ja kui ma üritasin uuesti taksot saada siis sama lugu – lihtsalt ei ole. Ootasin oma viis minutit seal ja siis tulin ikkagi jala koju. Kell oli vaikselt kolmveerand kolm saanud ja siis hakkas pakkimine pihta. Õnneks olid tüübid Juan ja Mohhamed üks Mehhiko ja teine Liibüa ajakasutusega, ehk siis igale ajale 1 h otsa, nii et lõpuks saime minema kella nelja ajal. Sõitsime siis Sousse ja plaan oli, et läheme poiste hotelli ujuma ja hängime seal ja siis edasi Andre poole ja siis klubisse. See hotell kus nad ööbisid oli omaette vaatamisväärsus muidugi. Nimeks Mövenpick ja suht Tuneesia parim hotell. Juba selle väljaminemine on selline, et suu lahti vahid. Kuna me ei ööbinud seal, siis poisid tegid enda check-ini ära ja läksid tuppa. Me ootasime viisaka aja hotelli überuhkes lobbys. Seal pakuti meile teed ja sooje niiskeid rätikuid, millega me alguses midagi teha ei osanud. Nii fancy lihtsalt. Kui me Juani tuppa jõudsime, siis oli tüüp juba oma õlle lahti teinud. Hängisime rõdul ja tühjendasime mõlema poisi toa minibaarid õllest ja veinist. Need veinipudelid seal oli nii nunnud, 180 ml. Kuna vahepeal läks kõht tühjaks, siis tellisime endale tuppa süüa. Muidugi, kui hotelli töötajad tuppa sisenesid, siis peitsime ennast Kacey ja Alexiga rõdule, kune tegelikult me ei oleks tohtinud seal olla. Tellisime siis endale kana ja friikaid ja riisi (Kacely specail request) ja muidugi veel õlut. Toit toodi kohale nagu filmides ikka selle ratastega kandiku peal ja taldrikud olid kuplitega kaetud. Ja seal oli ketsup, nii hea oli. Siin muidu on majonees teema number üks. Söömise ajal tulid ka Caro ja Tuneesia Mohhamed. Kuskil kaheksa ajal hakkasime ennast valmis sättima, tüdrukud ühes ja poisid teises toas. Ja seal oli veel mingi teema sellega, et Mehhiko ehk Caro ja Juan peavad pesemas käima ilmtingimata, enne ei saa kuhugi liikuda. Tüdrukud muide sain enne valmis omadega kui poisid. Sõitsime siis kella kümne ajal taksodega Andre juurde, kus ootas meid kaks Cote D´Ivore poissi – Artur ja Franck, kaks Rumeenia tüdrukut – Andrea ja Cristina ja üks Tuneesia tüdruk, kelle nime ma ei mäleta. Olime seal veits ja siis edasi Bananasse. Kokku oli meid 13, nii et kolme taksoga. Bananas läks hulka aega, selleks et Juan suudaks töötajatele selgeks, teha, et meil oli reserveering. Lõpuks saime endale lauad ja joogid lauale. Ma  kujuta ette ka, kui palju Juanil seal kulus, kuna te maksis kõikide jookide eest. Tantsisime öö läbi ja kella kolme ajal tulime tulema. Klubi ise oli paksult rahvast täis, liikumisega suured raskused ja ülipalav, aga nii mõnus oli jälle üle pika aja tantsida. Läksime siis kõik koos Andre juurde tagasi, kus saime veel head kooki. Magama sain kuskil kuue ajal pärast seda kui oli veel pesemas käinud. Kõik mu riided haiseseid muidugi suitsu järgi. Andre, Franci ja Arturi korter on kordades palju ilmusam kui meie oma ja nad maksavad sama palju. Neil on igal pool soe vesi, nõudepesumasin, pesumasid, kõigil oma tuba, ilus vannituba. Karjuv ebaõiglus lihtsalt. Seal elades ma oleks nii sillas lihtsalt kogu aeg.

22.04

Hommikul ärkasime kuskil poole kahe ajal ja kuskil nelja ajal äkki läksime hotelli, et asjad sinna ära visata. Sealt edasi tüdrukute, Andre ja Tuneesia Mohhamediga medinasse, kuna Carol oli hädasti kaamilga tassi vaja. Tal on tõsine probleem kaamilitega. Kaamlid käes läksime sööma. Ma rääkisin, et iga kord kui ma Sousses olen, siis sajab, aga ega nad mind uskunud. Tegelt Juanil on sama lugu, nii et me lootsime, et kaks negatiivest teevad kokku positiivse. Ilm nii ei arvanud ja söömise ajal tuli padukas. Ootasime siis ilusti lõpuni, lehvitasime Andrele ja Tun Mohhamedile ja läksime hotelli tagasi. Seal esimese asjana läksime basseinialaga tutvuma. Nii nii ilus lihtsalt, et seda peab ise nägeme, ei anna kirjeldada. Pluss vikerkaar tuli ka välja. Ma ei satu ilmselt kunagi enam viie tärni hotelli basseinialasse, nii et kaifisin seal täiega. Edasi läksime tuppa väikset powernapi tegema. Kella kaheksa ajal läksime rahvaga sushit sööma. Jeiiii sushi. Kuna restoran oli hotelli oma, siis muidugi ainult parimast parim. Atmosfäär super, teenindus super, sushi super ja veinid super. Täiuslik. Kõht täis läksime lobbysse teed jooma ja Mohhamed tõi jäätist ka. Päev läbi kestev tegevus oli ka transpordi tagasi orgainiseerimine. Nimelt siis meid oli üks rohkem kui tulles. Esimene variant oli, et Alex ja kacey lähevad louagega tagasi pühapäeva õhtul ja teised tulevad autoga esmaspäeva hommikul. Teine variant oli, et ma saan mõnede enda bossi sõbraga tagasi esmaspäeva hommikul ja teised tulevad ka autoga. Õhtul sai selgeks, et ma peaks tagasi saama Makramiga hommikul, aga kuskil 10 ajal alles sain teada, et ta läheb lõuna ajal. Nii et siis lõpuks jäi peale plaan, et ööbime kõik hotellis ja oleme tagaistmel neljakesi. 

23.04

Kell pool kuus ärkasime. Ma ei tea, mis kell me lõpuks magama saime, aga ma magasin küll väga vähe 3-4 tundi võib olla vahelduva eduga. Lihtsalt väga kitsas ja palav oli. Enne minekut käisid teised veel hommikust söömas kiirelt. Ma ei tea, mis moraal minus välja lõi, aga ma ei suutnud seal süüa kuna see tundus nagu varastamine. Igatahes siis poole seitsme ajal äkki saime liikuma. Sfaxi jõudsime täpselt nii, et Juan oli parajalt paanika. Nimealt tal oli kell kaheksa vaja tööl olla, et kõrbesse minna. Nad mõlemad Mohhamediga töötavad petrooliumifirmas inseneridena ja käivad erinevatel objektidel ehk siis kõrbes ja meres. Juani töö juures olime pool üheksa igatahes, loodetavasti tal kõik ikka laabus. Meid toodi ka ilusti koju. Ma nagu korralik töötaja ikka läksin veel tööle, teised mitte. Mul küll boss ütles, et võin vaba päeva võtta, aga taaskord lõi mingi moraal välja, mis ütles, et vaba päeva magamise jaoks võtta ei ole kõige õigem. Kuskil 10:15 oli tööl ja väljas on niii palav juba kui päikse käes olla. Tööl esimese asjana käisin Ossemal külas ja muuhulgas rääkis ta mulle, et ma olevat palju muutunud. Ja et ma sain edale üheaastase viisa. Ma pole seda küll ise näinud, aga räägitakse. Siis kui Chiheb kontorisse tuli rääkis ta veel, et politsinik oli hommikul siin ja et ta tahab, et ma Tuneesia kodakondsuse endle teeks või noh laseks teha, kuna siis oleks asi lihtsam. Mul oli täiega poker face. Ma ei taha Tuneesia kodakondsust, ma olen eestlane ja jään Eesti kodakondsusega. Mul on selline kahtlane tunne, et Chiheb on ära unustasnud, et kui me jaanuaris lepingu tegime, siis ma ütlesin, et see on neljaks kuuks. Peab talle ilmselt meelde tuletama….Kell viis tuli ta uuesti mu ruumi, näitas kellale ja ütles, et Piret, mine koju, mul on vaja, et sa homme tugev oleks :D Ta juba päeval ütles, et mine varem ära, et ma pidavat kehv välja nägema, aga ega ma kedagi teist peale enda ei kuula ilmselt :D Pärast tööd läksin Carrefori sisseoste tegema ja siis koju. Mu kallid majakaaslased magasid terve päeva, eksole. Natuke koristasid ka, hea seegi. Preston muide läks pühapäeval Marokosse oma katkise jalaga mingit test tegema, et mingisse prantsuse kooli sisse saada. Kodus sõin, rääkisime tüdrukutega tõsiseid jutte, pesin pesu ja tegin video AIESEC Tartule enda praktikast. See oli ka omaette lõbus ettevõtmine, kuna Katy on kohutav kaameramees ja üldse mu võttegrupp naeris kogu aeg :D Üsna suur osa ajast läks ka blogi kirjutamisele. See on mahukas ettevõtmine, mul 96 A4 juba täis kirjutatud, pärast saan raamatu välja anda. Magama sain kesköö ajal. Jeiii.
Muide kogu see nädalavahetus läks mulle maksma 8,5 dinaari, millest 6,5 oli pühapäevane hommiku/lõunasöök (kohvi ja crep).

Dougi lahkumine, probleemid AIESECiga, Kairouan ja abitu Piret

10.04

Hommikul oli juba täitsa hea olla. Ma ei tea mis värk siin sellega on, aga nii kui vähegi soojem päev (ehk üle +20 kraadi) on, siis on koha ka tugeb tuul. Jõudsin siis ilusti oma kleidi lehvides tööle. Enne keskpäeva suutsin edukalt oma mustad sukkpüksid ära lõhkuda vetsus käies. Õnneks suutsin mantliga varjates tagasi enda ruumi jõuda ja õnneks olin hommikul targu teised sukkpüksid ka kotti pannud. Ma ei tea mis värk on, aga viimase nädalaga olen kolm paari sukkpükse ära lõhkunud. Tööpäev jõudis võiduka lõpuni ja taksos hakkas mul jälle paha. Selline iivelduse tunne on. Läksin siis MySmoothiest läbi, võtsin apelsinimahla kõhutäiteks ja edasi Carrefouri sukkpükse ostma. Teel koju tulid mulle vastu Caro ja Kacey. Kodus tegin oma toimetusi ja vahepeal helistas Meher ning ülejäänud rahvas (Preston, Doug, Zoe ja Kacey) läksid kohvikusse. Ma ei tundunud ennast väga hästi ja jäin koju. Siis tuli ka Caro, kelle õpilased jälle kohale ei ilmunud. Kuskil poole kaheksa ajal külastasid meid Hamda ja Fadi, kes tulid üüri korjama ja ütlema, et homme on AIESEC esindatud mingil laadal siin ja et ma pärast tööd sinna läheks. Enne üheksat hakkasime liikuma, et üheksaks restorani Baghdad õhtusöögile minna. Hiina jäi koju miskipärast. Õhtusöögil olid lisaks EP maja rahvale ka Katy töökaaslased Ahmed ja Sara (USA). Kuna enamus seltskonnast on/olid õpetajad, siis sain ka teada, kuidas nende mõttemaailm töötab. Nalja kui palju :D Tagasi jõudsime 11 ajal. Aaa ja mu kõhuvalu on tagasi. Katy rääkis ka, et AIESEC Thyna inimesed olid Kerkennah praamile AIESECi siseasjadega paberid jätnud – probleemid ja planeerimine. Nagu mis mõttes! Uskumatu lihtsalt, et nad nii hoolimatud saavad olla! Täiesti pime juhus, et teine aiesecar need leidis.

11.04

Hommikul tööle minnes avastasin, et tuule kiirus on võrdeline soengu sättimiseks kulunud ajale. Töö juures tegelesin Maltaga ja tegin oma tavalist tööd. Pärast tööd läksin Sfaxi messihalli vms, et seal mingil laadal AIESECi esindust näha. Muidugi alguses ei suutnud ma seda kohta üles leida, aga õnneks Alexandra ja Khadija leidsin minu üles. See näitus ise oli tehnoloogile suunatud, nii et ma olin üsna üllatunud seal AIESECi esindatust näha. Ma küsisin ka selle kohta ja nad olid kohe väga kaitsval positsioonil. Igatahes minu jaoks tundub väga lahmimine. Seal laadal olime kuskil kella poole kaheksani äkki, lõpus ilmusid Meher ja Preston ka kohale ja siis tõi Meher meid karaba hamraga koju. Khadija rääkis siin on igas linnas tänav nimega 7. Novembre. Põhjus see, et sel päeval sai president Ben Ali valituks ja igas linnas pidi selle auks tänav olema. Nüüd on Sfaxis selle tänava nimi 14. Janvier või Freedom tänav, Khadija ei olnud kindel. Ben Ali lemmikvärv oli lilla ja see seletab ka seda, miks nii palju lillasid kohvikuid on. Ben Ali ajal oli uudistestuudiod ka lillad ja igal pool kujunduses lilla ja rahvuslik televisioon oli Kanal 7vms. Enne veel käisime poes ja kui tagasi EP majja läksime kohtasime Carot ja siis läksime neljakesi (Alexandra tuli meie juurde) baguette otsima. Kodus tegin süüa ja Doug üllatas meid fake-mojitoga poola viinast, mündist, sidrunist ja Bogast. Õhtul kodus rääkisime kohe mitu tundi oma eludest siin ja jõime Dougi fake-mojitot. Me jõudsime järeldusele, et ma olen ikka karm piff siin ja see ei lähe kohalikele väga peale. Sorri, et ma otsekohene olen ja ütlen, mis ma tegelt mõtlen, mitte ei naerata ja ei püüa kõigile meeldida. Ja Doug on täielik eestlane – lihtsalt mõnitaks teisi koguaeg. Ta ütles,  ka et sellepärast meeldib talle soomlastega koos olla, et samasugune must huumor. Samuti otsustas Katy, et me peaksime kõikidest internidega juhtunud probleemidest kirja kirjutama ja selle samaaegselt LC Thyna, AIESEC Tuneesia ja AIESEC Uus-Meremaa juhatustele saata. Nii et siis hakkasime õhtul peale 11 veel kirja kirjutama. Üsna palju probleeme saime kokku.

12.04

Hommikul kui ma parajasti sõin otsustas Doug jälle kohvi tegema hakata (viimane kord lõppes see sellega, et terve pliit oli kohvi täis, nii et ma ei olnud väga optimistlik ta õnnestumise koha pealt. Hommiku tipphetk oli see, kui Katy elutuppa korraks läks ja sealt pokerface peas välja tuli ning teatas, et seal magavad neli aiesecarit. Mul oli kergelt öeldes hämming, kuna ega nad meile ju ometi ei ütle, et siia magama tulevad. Ma ei saa aru, mis maailas on selline käitumine õigustatud ja normaalne. Kuidas me peaksime ennast siin koduselt ja turvaliselt tundma, kui nad meiega niimoodi käituvad. Et nagu me lihtsalt oleme siin, meil on õigus maksta ja korsitada, aga tegelikult nemad omavad kohta ja võivad vaba voli järgi siin toimetada. Mis mõttes?!??!?!?!?! Kõigil traineedel oli hämming ja Katy tegi ka pildi, et see meie nn ettepanekute-kaebuskirjale kaasa panna. Täna hommikul läksid Katy ja Doug Sousse, kuna Doug lendab homme hommikul tagasi Poolasse. Need kaks nädalat möödusid ikka väga kiiresti, peaks mainima. Töö juures veetsin palju aega oodates, kuna Chiheb jooksis pidevalt minema ja üldse oli Saksamaa asjadega väga hõivatud. Mingi probleem on mingi kliendiga, kes ei maksndu midagi vms, nii et ta pidi asju lahendama. Lõpuks enne viit tuli ta tagasi ja rääkis, et veetis suure osa päevast mingeid ametlikke protseduure tehes ja et kuidas siin on ametnikud väga ebaefektiivsed, saadavad ühest ruumist teise kogu aeg. Ega talle ja üldiselt ei meeldi siinsed riigitöötajad. Ossema on samasugune. Lõuna ajal proovisin lõpuks Maltalt kingituseks saadud juustu. Üsna omapärane oli peaks mainima ja kui aus olla, siis ma oln päiksekuvatatud tomatitest palju rohkem sillas kui juustust. Siin nimelt ei ole neid. Nagu ka fetat juustu mitte. Chiheb proovis ka juustu ja talle kohe üldse see ei istunud. Ütles mulle naljaga veel, et nüüd ta teab, et ta ei meeldi sellele Malta kliendile, et miks muidu ta selle juustu siia toob :D See juust on minu oma nüüd muidu :D Töö juurest lahkusin lõpuks poole seitsme ajal. Taksosõit kulges täna kergelt teistmoodi, kui taksojuht ei läinudki mulle tuttavat teed mööda koju, vaid keeras teisele tänavale. Sõitsime siis ja järsku peatas ta auto kinni ja läks baguette ostma. No eks me siis ootasime seal kui ta oma saiad ära ostis. Enne koju saabumist tahtsin veel tomateid osta, aga mu tavaline juurvilja-puuvilja putka oli suletud, nii et läksin teise juurde. Mul oli ühte tomatit vaja ja kui ma selle eest tõsise näoga maksma tahtsin hakata, siis poeonu lihtsalt naeratas mulle ja näitas kätega, et võta niisama. Ilusate silmade eest vist. Kodus panin kohe Preston´i oma uut juustu proovima ja näoilmest oli aru saada, et pole vist väga tema teema. Pidasime siis oma õhtusööki ja kui ma oma blogi hakkasin kirjutama otsustas Preston, et on paras aeg mind tüütama hakata ja veetis kuni töökollektiivi tänase jalgpallimänguni aega seda tehes. Tema tüütamine oli põhiliselt see, et „Pireet, kirjuta minust oma blogis, ma tahan oma nime näha! mis see tabel on? mis see tähendab?„jne. Õhtul olin üksi kodus, täitsa meeldib vaheldus. Katy on Sousses, Zoe ja Kacey arvatavasti Zoe töökaaslase juures, Preston mängib jalgpalli ja Caro on Nouri juures pulmas nr2. Poole 11 ajal hakkas torm vihma, kõva tuule, müristamise ja äiksega. Enne keskööd sain veel sõnumi Prestonilt, et ta murdis vist jalaluu jalgpalli mängides ja nüüd on Meheriga kiirabis. Fun times.

Mu juust

13.03

Hommikul läksin kohe Prestonit vaatama ja seal ta meil siis oli, vasak jalg peaaegu täiesti kipsis. Enne tööle minekut sain veel talle põetajat mängida. Töö juures suutis mul ülemus jälle oma võtmed autosse unustada, mis tähedas, et ta omastas minu arvuti. Ma kasutasin seda aega targalt ja õppisin prantsuse keelt. Siis kadus ta kuhugi ära ja tuli alles poole viie ajal. Mul polnud tema tagasitulemises mingit kasu, kuna ma ei saanud endiselt ühe toote pilti, mida mulle juba kaks nädalat lubatakse. Ise teavad… sel ajal ei saa ma potentsiaalsetele klientidele katalooge ka saata, kirjad ootavad draftis lihtsalt. Lõuna ajal käis meil kuller ka ja ma sain allkirja anda paki vastu, kuna kedagi teist ei olnud. Ja meil oli selline tore suhtlus, et tema rääkis prantsuse keeles ja mina üritasin ennast kätega selgeks teha. Ma sain aru, aga ma ei oska vastata. M-a-s-e-n-d-a-v. Pärast tööd teel MySmoothisse suutisin oma stalkeriga jälle kokku sattuda.Kaunis 13 ja reede mul. Käisin veel apteegis ja Prestonile süüa ostmas. Väljas on täielik maru – vihm ja tugev tuul. Ikka selline, et takistab liikumist. Kodus sain Prestonile teenijannat mängida ja talle süüa teha. See oli umbes selline koba peale minek, kuna mul ei olnud aimugi, mida ma teen. Ta küll seletas mulle et pane seda, ja siis, seda, aga tema kogused on tähistatud sõnda „ piisavalt“. Ei ole väga helpful. Kuidagi sain siis mingi asja kokku, aga ega see vist väga hea ei olnud. Õnneks ei pidanud mina seda sööma :D Siin õhtul käis veel action, kui Zoe aiesecarite peale telefonis karjus. Asi selles, et eelmise Hiina invasiooni ajal jäid CiCi mingi tass ja sall siin aiesecarite kätte ja Handigi kaamera jäi Mejda majas kadunuks ja nüüd ta tahab neid asju kätte saada, et tagasi viia. Ilmselt ta ei saa neid asju kätte, kuna nt Mejda on tõeline mõrd ja kellegile ta EPdest ei meeldi, ning nüüd ta läks ära Kerkennahile. Zoe on tema peale väga vihane. Kuna mul endal süüa ei olnud, siis läksin koos Caroga süüa otsima endale. Tagasi kodus tuli Meher ka meile külla Prestonit vaatama. Kella kümne ajal pidi meil algama salapärane koosolek. Chahine tahab, et kõik EP-d koos oleks, et meile midagi rääkida. Minu ja Alexandra pakkumine on et 1) meid visatakase välja 2) nad tõstavad renti 3) nad panevad siia veel a la 10 EP-d. Igatahes me oleme võitluseks valmis, eriti kuna meil on juba need punktid kirja pandud, mis siin LCs kõik valesti on. Lõpuks jõudsid Chahine, Assil ja Alexandra kohale. Alex hakkab tööle Kaceyga samas firmas ja jääb Ep majja elama. Mul pole küll aimugi, kuskohas… Me oleme siin nagu loomad koos, üldse pole ruumi liikuda….Teine asi, millest Chahine tahtis rääkida, oli see, et meie elektriarve oli 438 dinaari ja nüüd ta teatas, et LC on nõus sellest maksma 200 dinaari. Sellest hoolimata, et meile kõigile öeldi, et me ei pea elektri eest eraldi maksma hakkama. Nende nägemuse järgi oleksime me pidanud siin talvel kolme kuu jooksul puhureid mitte kasutama ja ära jäätuma. Selles suhtes, et siin nendel akendel on minimaale tuule ja vee pidavus. Tõsiselt, ma tulin täna koju ja mu voodi oli vihma pärast märg. Ja nüüd nad tahavad et me veel maksaksime. Absurdne….

Hiljem jõudisme veel selleni, ka et enda nimekirjast rääkisime. Arvata oli, et ta võttis kaitsva positsiooni, aga vähemalt nüüd me saime asjad ära räägitud ja loodetavasti muutub asi paremaks.

Öösel aitasime Zoel pakkida. Või noh Katy aitas, ma olin pakkimiskonsultant.

14.04

Täna magasin vahelduva eduga kella kolmeni. Alguses ärkasin peale seitset kui Caro ja Kacey tööle läksid. Siis 11 ajal, mil Preston teatas, et ta tahab lõunat süüa. Siis uuesti 12 ajal, kui ta läks enale lõunat tegema suure kolinaga ja ma talle appi läksin. Vahepeal tõin endale kolmanda teki juurde, kuna mul oli väga külm. Õues puhus kõva tuul + minu tuba ei olnud päikse poole. Teised ruumid majas olid tunduvalt soojemad. Kui ma siis lõpuks üles ärkasin, ja hommikusöögi ära sõin, läksime Kaceyga koos downtowni. Eesmärgiks oli mulle kingad leida. Alguses läksime Fontanast läbi, et ma saaks oma kohvi kätte. Seal need teenindajad juba tunnevad mind :D Siin on muide meest kohvikutes hinnad odavamad kui sega-kohvikutes. Teel downtowni sain veek tuttavaks oma kahe uue stalkeriga, aga seekord ma olin targem ja ei jaganud oma numbrit nagu idioot. Progress missugune. Raekoja juures nägime mingit a la kontserdilava ülesseadmist ja kui ma siis ühe fotograafi käest küsisin, mis toimub, tuli välja, et seal on mingi installatison, 3D lennufirma asi kell 7. Järgnevad pea poolteist tundi veetsime Kaceyga mööda poode kolades ja mulle kingi otsides. Arvata on, et ma neid ei leidnud. Ma tahan lihtsaid, musti, madalaid, ilma kivikeste ja lipsudeta kingi. Ja arvata on, et ma neid ei leidnud. Või noh ühed leidsin, aga need olid 28 dinaari, mida on liiga palju. Kella seitsme ajal läksime tagasi raekoja juurde ja kuna Kaceyle ei meeldi rahvamassi ja tema jaoks oli liiga hilja väljas olemiseks, siis läks ta tagasi koju. Ta on veider meil. Nagu ma juba ütlesin, siis ma seal oli paalju rahvast, ma pole sellist koguemist siin varem näinud. Sain siis kokku Caro, Mohhamedi ja tema sõpradega. See asi, mis seal toimus oli siis uue lennufirma avamine, Syphax airlines. Kohalik Sfaxi oma, lendab Pariisi, Rooma ja Istanbuli. Kuhugi vist veel. Raekoja seinale projekteeriti laseritega pilte ja värke ja muusika oli. Algus oli veits igav, aga lõpupoole läks ägedaks. Huvitav oli vaadata neid installatsioone. Üritus ise paistis kaugelt nagu välidisko, kõva muusika ja laserid. Koju tagasi jõudsime kümne ajal. Sain täna Mariale ka Skypes lehvitada, jeiii. Õhtul arutasime veel, mida Preston homme sööb ja kuna talle meie üksi idee ei meeldinud, siis lõpuks jäi lahendus, et laseb mõnel oma koolikaaslasel väljast midagi tuua. Muidu oli meil ka kerge vaidlus teemal, et ta ei peaks veel üritama oma jala peal kõndida. Lõpuks saime ta tagasi voodisse. Ma sain arstitädi ka mängida ja sidet siduda. Eriti pro oli see, et ma selle lõpuks kleeplindiga kinni panin :D Muidugi üritas Preston mulle pidevalt vihjata, et emmm…tuba on kuidagi must. Nädalate kaupa on tal sellest suva ja nüüd kuidagi on tuba vaja kohutavalt koristada :D

http://www.youtube.com/watch?v=VdpYuts8-X4

15.05

Hommikul ärkasime varakult kell seitse, et kaheksast Kairouani poole teele asuda. Nagu meil Meheriga kombeks, saime pärast Alexi pealevõtmist Sfaxist minema alles üheksa ajal. Kairouan asub Sfaxist umbes 1,5 tunni kaugusel.

Infonurgake

Kairouan on islamis üks olulisemaid linnasid ja Maghrebis (Kanaarid, Maroko, Alžeerija, Tuniisia, Liibüa ja Mauritaania) oli see esimene islamilinn. Muslimine poolt peetakse seda neljandaks pühaks linnaks. See on ka UNESCO maailmapärandi nimekirjas kui islami kultuuripealinn. Seal olev Suur Mossee on ehitatud seitsmenda sajandi lõpus ja see on üks vanemaid islamis. Mis seda linna veel iseloomustavad on vaibad ja makhroud. See on Tuneesia vaibapealinn – väga palju vaibategijaid ning seal on Tuneesia parim makhroud – mee ja datlitega maiustus.

Esimese asjana Kairouanis suundusime kohe medinasse. Seal tekkis meile kuidagi giidike, kes meile tähtsamad kohad kätte näitas. Esimesena üks oluline kaev, millest legendi järgi sai linn alguses. Keegi oli kunagi seal linna kohal kivi üles tõstnud ja sealt hakkas vett purskama ning usutakse, et see kaev on kuidagi ühenduses Mekaga. Maitsesin püha vett ka ja väga ebameeldiv maitse oli. Kaevul sügavust 20 meetrit. Edasi käisime seal majade vahel ringi, nägime kuidas vaipu tehakse. Käisime uhketes majades, mis kunagi kuulustid tähtastele inimestele ja nüüd tegutsevad vaibapoodidena. Majad ise olid kahtlemata uhked – mitmekorruselised ja ohtrate kaunistustega. Mulle üllatuseks ei üritanud see isehakanud giid meilt raha saada. 

Kaev 

 Vaibapood

 Uhke lagi

 Vaibapood2

Medina teises otsas oli Suur Mossee. Sinna sissesaamiseks pidime ennast korralikult kinni katma. Minu esimene mossee muidu. Nägi küll suur ja vana välja. Kahjuks otseselt palvesaali meid ei lastud, kuna me ei ole muslimid. Aga me saime seda väljast näha. Tegu on siis suure sammastega saaliga kus on vaibad põrandal. Ma olen ilmselt sellest varem ka rääkinud, et muslimid palvetavad viis korda päevas, tähtsaim palvus on reede lõunane. Selleks, et sinust muslim saaks, peab araabia keeles lugema ette koraanist sõnad ala Allah on minu ainus jumal ja Mohhamed on tema prohvet vms. Üldiselt palvuste vahepeal mossees ei viibita. Meie sattusime olema seal just palvuse ajal, nii et Meher käis ka vahepeal palvetamas. Selleks, et mossesse sisse saada peavad muslimid enne pesemas käima. Seekordne kutse palvusele oli teistmoodi, kuna me olime mossee siseaias kohe minareti kõrval. See oli väga vali. Samal ajal kui see tegelena seal tornis laulis helises tal telefon, nii et see oli ka ilusti mikrofonist kuulda. Kergelt awkward moment võis olla talle endale, meil oli lihtalt naljakas :D. 

Palvesaal väljast

 Palvesaal seest

 Minarett

 Päiksekell

Pärast mosseed sattusime kuidagi vaibapoodi, kus meid kohe tagumisse saali juhatati, vaibad ilusti ette laoti, teed ja makhroudi pakuti. Ikka täiskogemus. Lõpuks Caro ostis meil kaks väikest kaamlitega vaibakase. Tal on kaamilte vastu mingi tõsine tõmme, ta jumaldab kaamleid. Üldse ma arvame, et ta oli eelmises elus araablane – talle meeldivad kaamlid, tuneesia toidud, ta näeb kohalik välja, õpib araabia keelt ja läheb ajaloo magistrisse islamit ja araabia kultuuri õppima. Pärast vaibaostu hakkas kergelt sadama, nii et otsustasime edasi liikuda. Enne veel käisime maasikaid ostmas. Siin algas kuskil 1,5 nädalat tagasi maasikahooaeg ja need on siin ülisuured. Teine ost oli makhroud. Selle jaoks seiklesime muidugi tükk aega ringi, et parimat kohta üles leida. Tegu oli väikse tavalise putkaga, kus ees oli suur järjekord. Peab siis hea asi olema. Minu arvates oli me seal järekorras sada aastat, kuna kõik inimesed ostis a la 100 pakki korraga, nii et see venis ja venis. Lõpuks sain siis oma pooliku karbi 1,150 dinaari eest kätte ja rahu majas. Edasine teekond viis meid Sousse. Saime taaskord teravate elamuste osaliseks Tuneesia liikluskultuuris kui vastasuuna vööndis möödasõite tegevad nimesed arvasid, et neil on rohkem õigust kui meie omas reas sõites. Üsna napikaid oli seal. Sousse oli kuskil 45 min. Esimese asjana seal otsisime koha kus lõunat süüa. Siin nii, et ükskõik, mis sul toidukoha nimi on – oriental food, italian food jms – ikka on seal samad tuneesia söögid. Sousses käisime veel jahisadamas El Kantoui kohvi joomas ja pilte tegemas. Muidu taevas oli pilves ja veits jahe oli ka. 

Soussest lahkusime pärast vääga pikka ekslemist kuue ajal. Sfaxis olime enne kaheksat ja käisime teel koju ka Promogrost läbi. Kodus tervitasime Prestonit ja ma hakkasin siis sügavkülmast jääd lõhukuma, kuna selle uks ei tahtnud kinni jääda. Muidugi veetsin aega veel koristades. Magama sain kesköö ajal.

16.04

Täna töö juures tuli meile uus töötaja. Ma tean tema kohta ainult seda, et ta nimi on Amiera vms ja ta hakkab tegelema arvete-tolli-transpordifirmadega. Terve päeva nad käisid Chihebiga küll ühes, küll teises toas ja kuskil veel. Väljaõpe täies hoos. Täna ma sain lõpuks kätte oma kauaoodatud pildi meie uuest tootest. Lõpuks, aega läks ainult 2 nädalat alates sellest kui seda mulle lubati. Kuidagi suutisn ma hommikul oma lõunasögi maha unustada, nii et toitusin õunadest. Ilm on meil siin imelikuks läinud, ilmateate järgi lubas terve päeva pilvi ja vihma, aga tegelikult oli lihtsalt külm – 17 kraadi- ja vahelduva eduga päike. Tuul ka muidugi. Pärast tööd läksin otse koju ja siis üle tee poodi. Seal suutsin väike segaduse tekitada. See ei olnud üldse minu süü, aga ma tahtsin osta kahte asja, mida miskipärast ei olnud süsteemis ja siis tekitasin seal troppi. Lõpuks siis ühe asja eest kuidagi võeti raha ja teise asja sain tasuta tekitatud tüli eest. Kodus hakkasin hoolega kokkama. Kokkamise vahepeal sain kõne Melekilt. Ma juba teadsin ette, et jutuks tuleb meil elektriarve. Ja nii oligi. Tuli siia, läksime rõdule ja hakkasime vaidlema. Tema ehk siis AIESEC Thyna loomulikult võitis, kuna põhimõtteliselt kui ma ei maksa 50 dinaari (25 eurot), siis mind visatakse välja. Pärast ma rääkisin Prestoniga ka ja siis kohaliku AIESECi juhatuse arusaamise järgi olime mina ja Preston puhurite eest vastutajad. Ehk siis me oleksime pidanud teistelt EP-delt, kes meiega samas ruumis raha küsime enne nende äraminekut. Ja et ise oleme lollid et seda ei teinud. Me mõlemad peame nüüd maksma 50 dinaari ja keegi teine mitte. Ma olen nii vihane praegu nende peale. Esiteks see olukord on nii idootne, eriti kuna mulle ja kõigile teistele öeldi, et 100 dinaari sisaldab elektrit, mitte elektrit mingi summani. Teiseks kuna mind ülendati omavoliliselt puhurivaldajaks. Niii nõme, mul ei ole sõnu. Kolmandaks, mul ei ole seda raha neile kuskilt võtta. Ma tunnen ennast nii abituna, nagu mind oleks nurka surutud. Mida tegelikult on tehtud ka. Mina toas oli Harshita ka kogu selle elekrtiperioodi ajal (jaanuar-märts) ja tema ei pea midagi maksma, nagu kogu soojus oleks minu voodi kohal hõljunud. Niiiiiii f*king vihane nende peale. Homme ma pean ilmselt Chihebilt laenu küsima…..

Kui see äärmiselt ärritav seik vahele jätta, siis jõudisn kokkamise kõrvalt ka koristada ja lõpuks poole üheks ajal sain sööma hakata. Õhtul saime veel Katy ja Caroga kohalikku AIESECi kiruda. Nii nõme lihtsalt, mu arvamus neist langes rekordmadalale. Muidu me tegelt üriasime täiega häid asju ka kirja panna aiesecarite kohta siin, aga üldse ei edenenud. Selles suhtes, et inimestena on nad väga toreda, aga võõras riigis sinu eest nn hoolitsejatena mitte.Igatahes see meie üritus oli üsna feil, meie kõigi esimene reaktsioon oli „eeeemm….positive feedback…..emmm“. Tänu mu EP maja kaaslaste suurepärasele huumorile lõppes õhtu naeruga kõigest hoolimata.

Uus Hiina, juuksur ja kohvutav esmaspäev

03.04

Hommikul 5:30 äratas Harshita minu ja Caro üles, et nägemist (või pigem näeme varsti) öelda, sest just need olid ta viimased sõnad – see ya! Ja minu indialane  ongi läinud….Täna tööle jõudes selgus, et koristajatädi on meil haigeks jäänud ja köök oli musti kohvitasse täis. Alustasin siis päeva enda ruumi-koosolekuruumi koristamise-organiseerimisega. Ja tegin täna ise endale kohvi, või noh Camille abiga, aga ikkagi. Kuskil enne ühte ilmus Chiheb koos Malta tüüpidega ja hakkas pihta tellimuse arutamine. Kella kahe ajal ütlesime neile head aega ja ma sain hunniku pabereid-enda märkmeid, millega nüüd tegelema pean hakkama ja kataloogi muutma ja PI tegema ja noted ka. Kella kolme ajal kadus meil miskipärast ligipääs gmaili kontole ära, mis loomulikult tähendas paanikat, kuna seal on meil suuresti kogu töö. Chiheb tahtis juba, et ma Googlesse helistaks :D. Õnneks kuskil poole viie ajal saime ligipääsu tagasi, mis aga mulle tähendas seda, et töö oli vaja ikkagi ära teha ja lahkusin kontorist poole seitsme ajal. Muidu nüüd on kokku kahe päevaga 20 avaldust tulnud töökohale ja inimesed pidevalt helistavad kontorisse, reaalselt iga 2 min tagant helises õhtul telefon. Kuna ma olin ainsana tööl siis, siis loomulikult võtsin vastu, aga enamus inimesi sattus vist inglise keelt kuuldes paanikasse ja panid toru hargile. Kuigi töökuulutuses on kirjas, et inglise keelt peab oskama… Mõni siiski oskas küsida ja sai aru, et homme tagasi helistada. Ma olin täna päris pikalt tööl ka kui ma majast väljuda üritasin, siis avastasin, et esiuks on kinni ja kohe kettidega. Noo okei, läksin siis STTC tehasesse ja proovisin sealt ühest uksest välja saada, mis oli ka kinni nagu selgus. Helistasin siis Chihebile, et küsida, kuidas ma välja saan. Ta muidugi alguses naeris mu üle (nagu ka täna mu passipilti nähes) ja siis seletas, et tehase teises otsas on veel üks uks. Ja sealtkaudu ma õnneks välja saingi. Teel koju üritas taksojuht minuga vestlust aretada. Masendav on see, et ma sain aru, mida ta mulle rääkis ja mida minu käest küsis, aga ma ei osanud vastata. Ei leidnud-teadnud sõnu. Koju jõudsin väsinuna ja hakkasin kokkama. Kuskil 1,5h mässasin köögis oma juurviljadega. Õhtul veel tegelesin niisama, rääkisin Caroga ja olin väsinud. Ma olen viimased kaks päeva lihtsalt kogu aeg väsinud. Kahtlane värk.

04.04

Hommikust midagi väga ei mäleta…

Igatahes töö juures on koristaja tagasi, mis tähendab, et ma ei pea ise kohviga jamama. Muidugi jätkus CVde ja kõnedelaviin. Ja muidu läks gmail jälle lolliks, nii et 11 -16 ei saanud sellele ligi. Ma guugeldasin netis ja sain teada, et üle maailma esineb inimestel sama probleemi. Lõpuks siis sai asi lahendatud kui Chiheb miskitpidi Gmaili meeskonnaga rääkima hakkas ja teada sai, et konto on häkitud ja mingi värk seal. Lõpuks sai asi siiski korda. Täna täitsime ka paberid minu ametliku töölevormistamise ja uue viisa jaoks. Pärast tööd jõudsin väsinuna koju ja leidsin eest meie uue EP. Hiinast jälle. Kui Hamda mulle päeval helistas ja sellest rääkis, siis mul oli täpselt selline tunne, et you have got to be kidding me.... Ja ta on nüüd minu ja Caro toas. Ma ei saa aru siin aiesecaritest. Neil on nagu motoks, et kohtleme EP-sid nagu sigu laudas ja topime neid sada tükki ühte tuppa. Peaasi, et numbrid tuleks. Õnneks –õnneks lõppeb see idiootsus aprilli keskel ära, sest siis läheb Zoe koju ja Uus Hiina saab Katy tuppa minna. Kodus tegin kiire söögi ja siis läksin Caroga kokku saama, et juuksurisse minna. Maja ees kohtusin Prestoni ja Meheriga. Meher rääkis, et tal õde on juuksur, nii et ma lähen homme hoopis tema õe juurde ja saan odavamalt. Jeii. Läksime Meheriga siis MysSMoothie juurde et ikkagi Caroga kokku saada ja siis edasi Carrefouri, Pärast seda tulime väsinuna koju. Organiseerisime veidi asju ümber ja tegin tavalisi õhtuseid protseduure. Ma ei tea mis värk on, aga kõik väiksed asjad võtavad kokku niipalju aega, et mul ei õnnestu kuidagi enne 11 magama saada. Muide ma olen hakanud siin oliive, mereande ja datleid armastama. Eestis ma ei suutnud neid süüa, aga siin on head ja värsked. Päeva nael oli ilmselt Uue Hiina kohvri sisu. Ta väiksest kohrist tuli välja: padi, tekk ja kausike. Kõigist asjadest, mida tal siin kolme kuu jooksul vaja võib minna, valis tema need kolm. Müstika. Ja muidugi kahtlemata võimas pakkimisoskus.

05.04

Töö juures tegelesin jälle oma Maltaga. Siis käis mul külas Ossema koosolek ja Chieb IT vennaga, kes teeb meie uut kodukat. Ma vaatasin täna veits neid CV-sid ja parimad pärlid on tüdruk, kes kirjutas hobideks shoppamine ja netis surfamine ning tüdruk, kelle foto peale Chiheb naerma hakkas ja ütles, et ta tahab vist modelliks saada. Pilt oli tehtud veebikaameraga ja tüdruk lesis voodis. Pärast tööd, kuue ajal, läksin ENIS’sse. Seal tõõtavad Meher ja Preston. Läksime siis koos Meheri õe juurde juuksurisse. Ta nimi on Mouna. Preston ei tohtinud salongi sisse tulla, kuna muidu kannab Mouna rätikut, aga tol hetkel oli ilma ja üksi mees peale tema enda ei tohi tema juukseid näha. Ta nägi üsna eestlane välja muide, petaks ära küll. Sain Meheriga koos seletatud, mida ma tahan ja siis jäin sinna üksinda. Alguses pesemine, siis lõikus ja pärast föönitamine - sirgendamine. Lõikuse ajal toi Mouna tütar mulle küpsist ja Bogat. Väga armas, Eestis küll sellist asja ei juhtuks. Siis kui soeng valmis, ilmus ka Meher välja ja oli otseloomulikult rabatud mu uuest kaunist soengust :D Asi läks mulle muidu sõbrahinnaga maksma 4 dinaari (u 2 eurot). Ma alguses ei uskunud seda, küsisin umbes viis korda üle. Igatahes pärast tõi Meher mind ja Prestonit koju. Askeldasime köögis ja niisama ringi. Caro tuli kuskil poole kaheksa ajal ja rääkis, et ta õpilased ei ilmunud jälle kohale. Ma sain täna teada, et Uus Hiina tõi endaga kaasa ka wc-paberit Hiinast. Nagu päriselt. Kõik muu kola ja umbes kolm riideeset. Ma ei oska seda kuidagi seletada…

Päeva shoki põhjustas Harshita kui teatas mulle, et tema tulevane abikaasa katkestas pulmaplaanid. Sellega on pikk ja segane lugu, aga põhimõtteliselt tema eks-tulevane-abikaasa arvab, et Meheril ja Harhistal oli mingi romantiline suhe. Ta isegi helistas Meheri kontorisse ja teeskles, et on mingi Singapuri ärikas. Aga ta viga oli see, et ta küsis Prestonit ja ta sai aru, et tüübil on india aktsent. Igatahes täielik kammajaaa sellega ja draamat kui palju. Ja keegi Tuneesiast oli eks-tulevasele-abikaasale helistanud ja öeldud, et nad reisivad koos ringi. Koos ülejäänud rahvaga, mida ilmselt ei mainitud. Õnneks pärast Tuneesiat on ta tugevam ja saab sellest jamast loodetavasti üle. Ja ma olen rõõmus, et sain teda siin aidata, nagu Harhsita mulle ütles „Thanks a ton again for making me believe in myself.“

06.04

Hommikul töö juures jõudis mulle kohale, et täna on 6. Aprill ehk siis Suur Reede ja Euroopa puhkab. Mis tähendas, et ma ei saanud oma tööd teha. Lisaks ei saanud ma ka tehasest pilte, mis tähendab, et ma veetsin äärmiselt ebaproduktiivse päeva. Aga vähemalt sain Dagnyga tunnikese Skypes hängida. Mul ülemus läks Tunisesse nagu ma teada sain ja nädalavahetusel Hammameti. Mulle üllatuseks pakkus ta välja, et ma võiks tema ja ta sõbradega liituda, nii transport kui ka hotell oleks mulle tasuta. Üsna ahvatlev pakkumine, aga kuna kõik ülejäänud seltskonnas on tuneeslased, araabia keelt rääkivad ja pikalt sõbrad olnud, siis mul oleks olnud üliveider seal olla ja ma oleks ennast ebamugavalt tundnud. Nii et siis seekord ei, aga huvitav pakkumine. Ma peaks selle üle väga õnnelik olema, kuna see ilmselt ei ole väga tavaline, et su ülemus kutsub su enda sõprade seltskonda ja maksab su ööbimise kinni. Ja ilma mingi tagamõtteta, kuna tema sõprade seas on ta naine, naise vennad ja muud elukad. Muidu ma pole naist kunagi näinud. Ja lihtsalt kõrvalmärkusena – Ossemal on uus auto. Pärast tööd võtsin suuna MySmoothisse. Ja oh üllatust, aiesecarid olid seal, nii et järgmised poolteist tundi veetsin seal. Muidu keegi oli Melekile rääkinud, et ma korraldan mingeid draamasid siin EP majas ja bossan siin ringi. Superfun! Kodus kõigepealt kohustuslik peapesu kuna iga korda pärast MySmoothit lõhnavad mu riided ja juuksed suitsu järgi. Üsna ebamugav. Siis kokkasin ja samal ajal tulid alguses Caro ja siis Katy koju. Jeiiii, Katy on tagasi ja ta on pruunim kui mina nüüd. Olime siis rahvaga köögis ja viisime Katy oludega kurssi. Nii tore, et ta tagasi on. Kokkusattumisena kandideerib Eesti MC-sse kaks Mehhilkast ja üks Uus-Meremaalane. Huvitav kombinatsioon. Ja Katy tunneb seda Uus-Meremaa tüdrukut. Õhtul olime niisama koos ja ägedad.

07.04

Täna ma ei ärganudki enne kukke ja koitu nagu mul siin nädalavahetustel kombeks viimasel ajal. Magasin kohe mõnuga, kui vahepeal ärkasin ikkagi üles kuna aken oli kuidagi lahti läinud ja kolises. Igatahes siis täna oli täielikult laisk laupäev. Õhtupoole ajasin ikkagi ennast kodust välja, et Firase byebye partyle minna MySmoothisse. Ta on siis kohaliku AIESECi alumni ja kolib Norrasse elama. Nii et nüüd mul on olemas küllakutse Bergenisse ja koht elutsemiseks ka. Päris tore. Õhtul kodus hängisime rahvaga ja nii oligi õige ja hea.

08.04

Hommikul ärkasin üsna laisalt kuskil 10ne ajal. Ärkamisprotsess oli pikk ja uimane. Tegime kerge hommikusöögi, venitasin ja uimerdasin niisama ringi. Kogu selle aja helises caro telefon pidevalt, helistajaks tema õpilane Nour, kelle juurde me lõunale pidime minema. Kuskil 12 ajal hakkasime siis liikuma. Kui me Menzel Chaker km 8 kohale jõudsime ja taksost välja tulime, siis oli mõlemal tarkus otsas. Meil ei olnud aimugi, kuskohas me oleme ja kuhu peaks edasi minema. Ootasime seal siis kuskil 20 minutit äkki, et Nour meile järgi tuleks. Ja muidugi kõik vahtisid mind. Nour on muidu tore tüdruk, aga veidike kahtlane. Ta helistab Carole kaks korda päevas ja uurib kus ta on ja mida teeb. Ma ei saa aru, mis vajadus selle jaoks on. Igatahes siis jõudis Nouri ema ja sugulane kohale ja viisid meid nende koju. Seal siis helistas Caro teisele mehhiklasele Huanile, kes on nüüd tagasi Sfaxis ja neil on ka bbq täna. Alguses pidi see olema pärastlõunal ja selles uhkes basseiniga majas, kuhu meid viia lubati veebruaris. Nii et siis hakkasime Caroga välja mõtlema vabandusi, miks me ei saa Nouri juurde igavaeseks jääda. Parim pakkumine oli, et „I  have to go and…. shave“ või „I have to go and….buy alcohol“. Pärast nende vabanduste väljamõtlemist ja omaette naermist jõudsime järeldusele, et me oleme kohutavad ja tänamatud inimesed. Kuskil poole kolme ajal hakkasiame sööma. Üllataval kombel suutisn nende vürtsika supi ära süüa ja isegi hea oli. Kala oli ka muidugi hea. Siin süüakse kõigi asju sidruniga. Sidrunimahla pigistatakse nii supi sisse, kala peale kui ka liha peale. Kuskil nelja ajal tulime sealt tulema ja läksime Promogorsse. Seal tegime shoppingut ja poole kuue ajal olime ilusti kodus. Zoe ja Kacey olid Tunises, Preston kuhugi kadunud ning Katy ja Doug ka kuskil ära, nii et saime kodus laiata. Ja väljas on soeeee. Kella seitsme ajal hakkasime liikuma oma järgmisele grillimisele. See toimus Sidi Mansouris „uhkes majas“. See firma kus Caro mehhiko sõber töötab on ikka päris võimas. Selles suhtes, et sel majal, kus me olime, oli isegi bassein olemas. Kahjuks oli õhtul liiga külm, et ujuma minna. Olime siis rahvaga seal, grillisime, jõime veini, rääkisime. Magama läksime ühte teise uhkesse majja ja mul pole aimugi mis kell.

09.04

Hommikul ärkasin 12 ajal ja läksin vetsu oksendama. Siis tagasi magama. Ja umbes neli korda sama asi veel. Kella nelja ajal üritasime linna minna tagasi, aga ma sain umbes kaks sammu väravast astuda kui mul jälle paha hakkas, nii et läksime majja tagasi. Ma ei tea milles selline lugu. Ainult alkoholist see olla ei saa, sest Caro jõi samapalju ja tema oli korras. Ma oksendasin isegi vee ja tee välja. Kella kuue ajal suutsin ennast niipalju kokku võtta, et saime taksoga koju tuldud. Seal terve aja korrutasin endale, et ära oksenda, ära oksenda. Koju jõudsin kuidagi ime läbi ja kohe voodisse. Preston andis mulle valuvaigistit ja uimerdasin siis voodis. Vahepeal panin teised koristama ka. Hiina suutis mind oma nägude tegemisega jälle närvi ajada, nii et üleüldisest närtsinud olekust hoolimata pahandasin nendega natuke. Nende suur mure oli selles, et nad peavad koristama. No vabandust tõesti eksole, ma see nädal ei jõua üksi kõike ära koristada. Sorri. Kella poole kaheksaks oli mu päeva ainuke toit juustuviil, mis imekombel ei tulnudki üles tagasi. Poole kümneks suutsin jogurtit süüa ja kell 11 oli mul ametlikult kõht tühi. 

PS! Täna on siis rahvuslik püha ja vaba päev, sellepärast ma ei käinud tööl ka. 

Kacey kohver, kus see oli padi, tekk, kauss ja suur rull wc-paberit

Mandel

Järgmise nädala ilmateade

Uus põrand, Hammamet ja Harshita lehfa-lefa

27.03

Hommikul enne tööle minekut panin oma riided valmis, et Harshita saaks need Meheri õe juurde pesema viia. Siin pestes on mu riided kõik välja veninud ja oma ilusa väljanägemise kaotanud. Töö juures käis edasi põranda panemine, mis tähendab seda et terve päeva saagimine ja klopsimine. Jõle tüütu. Keset päeva olid Ossema ja Camille mu ruumis ja teatasid, et tooli rattad lõhuvad uut parketti ja need tuleb alt ära võtta. Mul oli täielik hämming kuna ilma ratasteta lõhub tool ju parketti veel rohkem. Ma pean oma vaiba ilmselt tagasi kauplema. Täna pandi põrandaliiste ka, nii et liimihais oli tugev. Eriti kuna ma töötasin enda ruumis terve aja kui seal liimitati ja lõpuks sain sellest peavalu. Pärast tööd tulin koju ja Harshita ootas siin Meherit. Vahepeal tuli Caro koju, et peavalutabletti võtta ja siis läks mingi tüübiga, kes tahab salsat õppida, Mysmoothiesse. Kui Preston koju tuli, siis panin ta kohe prantsuse keelt õpetama. Oma kaks tundi jändasime seal ja pärast oli mu ajul täiega ülekoormus. Liiga palju infot. Need pöörded seal on ikka nii veidrad, eriti –ir lõpuga sõnadel. Täielikud keeleväänajad ja eriti veel kuna seal ühendatakse sõnu. Lihtsalt tahaks karjuda. Enne üheksat avastasime mõlemad imestusega, et kell juba nii palju ja läksime kööki süüa tegema. Kella üheksa ajal ilmus Caro koju koos oma tüübiga. Ta rääkis Prestoniga inglise keeles ja minuga prantsuse keeles, veits mööda, aga ju ma nägin siis prantslane välja. Kohe pärast neid tuli ka Katy koju. Caro suutis meid seal jälle naerutada lihtsalt sellega, et ta on tema. Ta võttis omale tooli ja istus sellega külmkapi juurde. Siis võttis külmkapist juust ja sõi seda. Siis võttis datlid ja sõi neid. Meie jutu peale vastas kogu aeg aaah ja whaaat. Ta oli lihtsalt nii segaduses kui üldse olla sai, kogu oma olekuga segaduses. Ja see oli nii naljakas :D Kui ma blogi kirjutasin, siis Katy ja Caro räägikisid köögis hispaania keelt ja kui Preston sinna läks, hakkasid nad prantsuse keelt rääkima. Ma pean selle fisafisa selgeks saama.

Kella 11 ajal tuli välja, et Harshita ei tulegi täna riietega tagasi, nii et mul pole homme midagi selga panna. Thats’s great. Just great.

Work in progress, aga saate mu uut põrandat näha

28.03

Kahjuks õnneks ei olnud hommikul pikka mõtlemist, mida selga panna, kuna mul lihtsalt ei olnud millegi vahel valida. Töö juures olin endiselt uksetu ja põrandale oli tooli alla mingi asi pandud. Täna sain ka oma kaameraga fotograafi mängida, et tootest täpsemaid pilte saada. Väga fäänsi oli. Pärast lõunat ilmus ülemus Tunisest tagasi. Mingil hetkel tuli Ossema ütlema, et ma talle oma ruumi võtme jätaks, et ta seda kasutada saaks. Mu näoilme oli alguses selline                               



ja siis selline

 

 

 

 

 

 

Ma ei saanud aru, kas ta niisama mõnitab mind või lihtsalt ei näinud koridoris talle vastu vahtivat ust. Igatahes vastasin talle ainukesel võimalikul viisil ja ütlesin, et i don’t have a door. Ehk siis võtmest pole talle mingit tolku. Kella nelja ajal tuli põrandamees tagasi ja hakkas jälle kolistama-liimitama-saagima. Selle tagajärjel oli mu keskendumisvõime üsnagi kadunud ja olin kontoris veerand kuueni, et asjad tehtud saaks. Teel taksoga linna tulid meile keset tänavat vastu kaks eeslit. Lihtsalt niisama jalutasid seal. Ma ei osanud midagi sellest arvata. Kuna ma kardan oma stalkeriga kokku sattuda (ta alati hõljub mu koduteel just sel ajal kui ma töölt tulen), nii et sõitsin hoopis medinani. Mul oli niikuinii vaja Carrefouri minna. Poes otsisin tükk aega endale sobivad sukkpükse. Enda suuruses õige värviga suukpükse oli üsna keeruline leida, tegin päris inventuuri seal. Pärast poeskäiku tulin ilusti üliväsinuna koju ja enne veel kui ma majja sain mindud, tulid mulle vastu Harshita, Meher ja Preston. Kurtsin neile enda rasket elu (ma vie est tres interessant – j’ai faim et je suis fatigee), sain Meherilt pildid ja Prestonilt pesupulbripaku, et see tuppa viia. EP majas tuli kohe Zoe ja ütles, et tal on firma jaoks abi vaja. Ta firma palus, et me siin testiksime duššigeele, kuna nad tegelevad ekspordiga ja me siin kõik eri riikidest. Pidin neid nuusutama ja siis käsi pesema ja siis oma eksperthinnangu kolmele erinevale tootele andma. Kuna Zoe on lihtsalt nii Zoe, siis suutis ta jälle endale dušši all käies paanika tekitada, et sooja vett ei ole ja ma sain teda päästma minna. Rahulikult tuleb asja teha, mitte nii rapsides nagu tema teeb. Ma sain nüüd ka oma riided tagasi, ilusti puhtad ja isegi ära triigitud. Puhaste riietega on ikka elu palju ilusam. Tegelesin veel kokkamisega ja siis avastasin, et kell juba üheksa. Ma ei saa aru, kuidas see aeg siin lendab niimoodi. Ülejäänud õhtu kulus piltide sorteerimisele ja läbi vaatamisele. 

Mu uks

29.03

Ma sain täna ukse tagasi. Väga uhke lugu. Ja Camille tõi kooki. Veel ägedam. Kuna ma olin täna prillidega tööl ja Chiheb ei olnud mind varem prillidega näinud, siis ta vaatas mind kohe kaks korda. Kõigepealt kui tere ütles ja siis sekund hiljem uuesti :D ja „You are very smart“ ütles ka mulle. Nii et tänu prillidele olen ma tark :D Kuskil enne lõunat tuli Chiheb minult mingit inglisekeelset teksti küsima, et tal tuleb intervjuu kellegagi ja tahab ta inglise keele oskust näha. Andsin siis talle firma inglisekeelse tutvustuse. Kuna ma arvasin, et ta otsib mulle asendajat siis küsisin selle kohta. Tuleb välja, et ei, hoopis finantsosakonda arvete väljastajat. Inglise keele oskust testiti selle pärast, et ta saaks minuga rääkida. Ja „Piret is one of BPS now“ nagu mu ülemus ütles. Mul oli nunnumeeter kohe täiega põhjas. Muidu käis täna mul veel seal Ossema koosolek ka. Pärast tööd kui ma taksot ootasin peatus mu juures üks auto. Tuli välja, et see on see tüüp tänavalt, kes minuga lampi rääkima hakkab. Kuna ma kind of üritan teda vältida, siis mul oli täpselt nii, et nägu naeratas ja mõte karjus „this is just great, see ei ole võiimaliiik“. Ta tahtis mind väga koju viia, nii et lasin ennast Menzel Chekkeri algusesse viia. Ja muidugi ikka et ma kutsun sind kohvile ja blabla. Ma ütlesin talle selle kohta, et jaa jaa kunagi, et tea millal. Ja läksin ära poodi, kui ma üle tee koju läksin, siis ma nägi  teda endiselt autoga veits eemal ootamas. Creeepy. Kodus on meil uus elanik. Katy sõber Doug Uus-Meremaalt, kes teeb Varssavis Erasmust ja siis läheb edasi Saksamaale ülikooli. Ta on siin kaks nädalat. Ta tõi mulle Poolast viina (seda heinakõrrega) ja mulle veekindla meigi eemaldaja, mida siin ilmselt ei tunnistata. Tüüp räägib korraliku prantsuse ja saksa keelt, ikka nii excellent tasemel. Ei tea, mis nad kõik seal Uus-Meremaal osakavad sadat keelt?? Sõime oma sööke ja pärast tulid Hamda ja Fedi. Muidu Doug suutis nii minu kui ka Prestoniga vaidlusesse sattuda. Hea algus ilmselgelt.. Vahepeal käis Caro ka siin, võttis oma asjad ja läks oma õpilase Nouri juurde ööbima. Kuskil pärast kaheksat läksid Katy ja Doug jalutama ja ma hakkasin Prestonit tüütama. Ma olen ka avastanud, et mu inglise keel läheb järjest halvemaks. Kui ma ennast rääkimas kuulen, siis on mul endal hämming, et mis asja ma suust välja ajan. Esiteks on sõnakasutus vale ja hääldus ka nii mööda kui üldse olla saab. Häbi on siin veits juba. Dougi järgi ma räägin inglise keelt soome aktsendiga ja Prestoni arvates prantsuse keelt vene aktsendiga.

30.03

Täna tuli töö juurde see finantstüdruk tagasi, et proovipäeva teha vms. ma ei saanud aru päris täpselt. Pärast tööd pidin Caroga kokku saama, et Hammameti jaoks rongipilet ära osta. Kõnnin siis mina rahulikult downtownis kui järsku ilmub mu ette üks tüüpidest, keda ma vältida üritan. Üliveider lihtsalt. Seletasin talle, et mul on kiire ja ma pean minema ja siis läksin hiilgama ringiga rongijaama, et jälgi segada. Kui me Caroga piletit ostma hakkasime, ilmus mu stalker sinna. Veel veidram. Mul on tõsiselt tunne, et ta jälitab mind…Aa ja mu teine stalker helistas mulle, talle mõtlesin ka vabanduse välja. Kodus toimus põhiliselt meil naeruteraapia ja alkoholi degusteerimine. Maitsesime Harshita auks Vana Tallinnat ja Dougi toodud Zubrowkat. Nüüd saab Harhita need kaks ka oma nimekirja panna. Kella kümne ajal ilmus lõpuks Meher karaba hamraga kohale ja pressisime ennast seitsmekesi sinna sisse. Sõitsime siis ilusti Ali juurde Harshita esimesele byebye partyle. Minu jaoks lõppes asi üsna kurvalt, kuna mul läks enne midagi vist silma, sest mul hakkas silm kohutavalt valutama, muutus punaseks ja läks paiste. Meher läks siis mulle läätsede panekuks konteinerit otsima, mida ta lõpuks ikka ei leidnud, aga õnneks tal oli seda vedelikku, nii et sain läätse ikka silmast ära võtta ja tassi panna. See aga ei aidanud, mul oli endiselt kohutavalt valus ja silm paistes, nii et ma ei saanud seda lahtigi teha. Lasin siis ennast ära koju viia. Kuna ma olen ikka täielik friik koristamise koha pealt, siis ometi ei läinud ma magama, vaid hakkasin põrandat pühkima. Kella ühe ajal sain magama. 

Vana Tallinna degusteerimine. Mu perekond ja Doug.

Ali juures

31.03

Hommikul ärkasin selle peale kui Katy tuli Harshitale head aega ütlema. Katy läks meil nädalaks Dougiga ringi rändama ja ei kohta enam Harshitat. Ajasin siis ennast pool üheksa üles, silm endiselt punane ja paistes, aga vähemalt enam ei valutanud. Hommikul käisin pesemas, sõin ja pakkisin asju ja kolmveerand 11 hakkasime rongijaama minema. Ma muidugi all avastasin, et olin sirgendaja maha jätnud ja käisin sellel jooksuga järel. Kuna meid tabas jälle rongi-takso-needus, siis jõudsin enne tagasi kui Caro ja Zoe takso said. Rongijaama jõudsime ebaharilikult varakult ehk siis me ei pidanud rongile jooksma. Seadsime ennast sisse ja sõit võis alata. Miskipärast läks lubatud kolme tunni asemel sõidule neli tundi ja jõudsime poole kahe asemel kohale pool kolm. Sõitsime ilusti siis taksoga hotelli ja hakkasime otsima, kuidas tuba saada. Siis selgus üllatus-üllatus, et rohkem tube ei ole AIESECil. Oh joy! Õnneks sebiti meile ikkagi midagi, aga alles hiljem, nii et alguses viisime oma asjad kellegi liikme tuppa ja läksime linnapeale. Alexandra liitus ka meiega. Käsime kõigepeal lõunat söömas, kuna kõht oli kohutavalt tühi. Siis veel medinas ja mere ääres jalutamas. Saime ka natuke turistishoppingut teha. Seitsme ajal läksime tagasi hotelli ja saime ka oma toa kätte. Nr 149 oli tuba, et te ikka teaks. Õhtusöögi ajal liitusid meiega ka Bogdan ja Andre, nii et vana gäng jälle koos. Miski hetk, kui teistel algas pidulik gala (mida meile muide ei mainitud, et võtke viisakad riided kaasa) läksime EP-dega (mina, Caro, Zoe, Andre, Bodgan ja Mirjal) Fathi karaba hamraga Hammamet–Southi mingisse baari. Olime seal ja siis enne südaööd veel poest läbi veini ostmas. Kuna meid oli Karaba hambra jaoks liiga palju, siis läksid Andre, Zoe ja Bogdan mingi Fathi sõbraga tagasi hotelli. Meie Caro ja Mirhaliga läksime koos Fathiga tema mingi sõbra juurde, ma ei saanudki aru täpselt mis põhjusel. Seal siis jõime natuke ja ootasime mingit sõpra, keda ei tulnudki. Kui me ühe ajal lõpuks liikuma saime, siis meie teekond lõppes sealsamas maja ees, kuna Fathi unustas karaba hamra tuled põlema ja aku oli tühi. Tegi oli vana autoga, mis tähendas, et järgmise tund aega veetsime me tüdrukutega autot lükates. Edasi, siis uuesti tagasi ja edasi ja uuesti tagasi. Me suutsime ka auto korra ühe teise auto vastu ära mõlkida. Ups…igatahes siis kuskil kahe ajal saime auto ime läbi tööle ja saime hotelli tagasi minna. Järgmine eesmärk oli meil veiniavamine, sest otseloomulikult avajat meil ei olnud. Palusin siis LC poistelt abi ja saime veini lahti. Hiljem suutsin ma ka skandaali tekitada. Nimelt olime toas 201 rahvaga, kui üks alumni hakkas minuga  rääkima, et a la ma ei usu, et sul on julgust mind släppida. Väga vale otsus, kuna just seda ma tegin. Ja terve tuba jäi järsku vait. Kõik olid nii üllatunud sellest, et see oli lausa naljakas. Veidi aja pärast tuli Wassim rääkima, et see oli nende jaoks väga austatud alumni ja MCP olnud jms ja et ma peaks vabandama. No LC Thyna hüvanguks vabandasin siis, kuigi tegelt teeks ma seda iga kell uuesti. Pärast tulid veel Melek ja Chahine rääkima, et misasja ma tegin ja muu rahvas ka. Suur draama sellest. Ja ma olen nüüd fighter-Piret, et te teaks. Magada ma tehniliselt ei saanudki, kuna enne magamaminekut jõudsin veel hommikust söömas käia. Ma ei saa aru, mis värk siin munadega on, aga kohalikud poisid söövad a la 10 muna hommikusöögiks.

Poseerimas medina juures 

 01.04

Tänane päev algas siis kell 12 pärast kolmetunnist und pesemise ja lõunasöögiga. Meil oli miskipärast ainult kaks rätikut nii et ma kasutasin sujuvalt oma voodilina rätiku asemel ja sain Vana-Kreeka jumalannat mängida. Pärast lõunat toimus asjade pakkimine ja check-out ja Bodganile lehvitamine. Tüüp läheb tagasi Rumeeniasse. Kuna me ei teadnud täpselt kuidas me tagasi saame, siis tegime luuret ka. Lõpuks jäi siis peale variant, et läheme louagega. Muidu üks tüdruk Emna minestas ära jälle, see on see sama, kes mu esimese konverentsi ajal ka minestas. Ta lihtsalt tuli vetsust välja ja siis lataki nägu ees põrandale. Õnneks oskavad LC Thyna liikmed juba sellise olukorraga ümber käia. Kuskil kolme-nelja ajal hakkasime ära minema koos Zoe, Caro ja Andrega. Alguses läksime rongijaama kuna taksojuht kinnitas meile, et enne seitset läheb veel ronge. Ega ikka ei läinud küll ja läksime sama targalt edasi louage jaama. Muide mul oli sel hetkel dinaare kokku umbes 12. Nagu ka Carol. Õnneks Zoel oli rohkem raha. Louage jaamas saime kuidagi läbi õnne Sousse louage peale ja veetsime kauni tunnikese loksudes-pooluneledes. Sousses jätsime hüvasti Andrega ja läksime edasi Sfaxi louage peale. Järgnesid taaskord tunnid loksudes ja uneledes. Kella seitsme ajal olime õnnelikult Sfaxis ja pärast asjade kojuviimist läksime Caroga Carrefouri. Tegime oma shoppinugu ära ja koju tagasi. Mõlemad olime üliväsinud. Kodus toimetasin köögis ja tegin veits koristust. Blogi kirjutasin ka. Kuna ma olin üliväsinud, siis kella 11 ajal läksin ära magama. Ja meil on internet jälle. Jeiii. 

02.03

Hommikul magasin sisse, nii et 6:50 asemel ärkasin 7:15. Tõusin siis paanikaga üles ja sain sellest kiiresti ärkamisest peavalu. Ja õpilastel on puhuks läbi, kuna hommikul sai hümni jälle kuulata. Töö juurde jõudsin kuskil 8:45, nii ei olnud midagi hullu. Esimese asjana teatas Chiheb mulle, et 45 min pärast on kohtumine Malta kliendiga ja et mida ma seal rääkima pean. Mul pole varem kunagi sellist kogemust olnud, nii et ma olin üsna teadmatuses seal. Ma sain ka pahandada, et ma louagega sõitsin, kuna see on väga ohtlik. Ja et alati kui mul kuskile vaja minna on, peaks ma talle seda ütlema, sest ta teab alati kedagi, kes läheb kuskile ja saab mind ära viia. Üsna mugav tegelt. Ja et kui ma kuskil hotelli tahan bookida, siis tema kaudu saab odavamalt. Igatahes siis enne Malta tulekut tegin veel kiire kohvi ja kell 10:10 algas koosolek. Mis kestis kuni üheni. Siis läksime kõik koos lõunale. Mul oli kolm varianti, kuhu Chiheb meid viia võib: hotell Borj, Siren või hotell Oliver’s Palace. Mu arukus ei vedanud mind alt ja panin täppi Oliver’s Palaciga. Teadmiseks siis, et tegu on Sfaxi kalleima viietärni hotell restoraniga ja ma oleks ilmselt arve peale rabanduse saanud. Toitu ise oli väga palju. Mul oli juba pärast eelrooga kõht täis, aga need mereannid ja kala seal oli nii hea, et sõin ikka. Pärast lõunat kella poole kolme ajal alustasime uuesti koosolekuga, vahepeal käisime 30 km kaugusel rattan mööblit tootvas firmas tooteid vaatamas, siis tulime tagasi ja olime veel pool tundi koosolekus. Siis viisme Malta mehed nende hotelli ja pool kuus oli mul tööpäev läbi. Põhimõtteliselt terve päeva ma tegelesin ainult nendega ja midagi muud teha ei jõudnudki. Ja meil on kontoris koridoris uus kate. Homme lähevad Malta mehed Chihebiga veel kahte firmasse asju vaatama. Me teeme siin hästi palju koostööd teiste tootjatega, et pakkumine laiem oleks. Igatahes siis viis Chiheb mind MySmoothisse kus toimus Harshita byebye party. Olime seal ja olime toredad ja siis läksime Carrefouri jälle. MySmooties küsis veel Alaa, et mis jutt see oli, et ma kedagi släppsin. Good news travels fast ilmselgelt. Preston ostis terve poe vist sealt kokku. Carol oli muidu täna esimene õpetamispäev ja mitte ükski õpilane tema neljast tunnist ei tulnud kohale. Päris karm värk. Kuna meil gaas otsas jälle, siis käisime Caro ja Prestoniga seda ka ostmas ja tassimas. Päris raske teine. Kodus korraldasin niisama, kirjutasin blogi (päris kaua aega võtab see tegelt), sõin õuna, käisin pesemas ja aitasin Harshital pakkida. Ma sain ka teada, et järgmisel esmaspäeval ma ei tööta, ma ei tea, kas see on ainult meie firma värk või Tuneesia värk. Chiheb rääkis seda ka veel, et ta saab iga päeva a la 6 CV-d sellele ühele kohale, mille ta finantsosakonda juurde tekitas.

Ma sain Harshitalt päranduseks tema kuldes india sussid, india salli, india k6rvar6ngad ja kleeplindi.

Mu kallikesed MySmoothies.