12.12
Töö juures olin endiselt üliväsinud. Keset päeva saabusid kurvad uudised Eestist: mu vanaonu Edgaril sai jõud otsa ja ta lahkus meie seast. Nii et tööpäeva lõpp oli üsna sünge.
Pärast tööd läksin Cafe Terrassi, kus toimus siis see kauaoodatud Mehhiko praktikandiga tutvumine. Tüdruku nimi on Maria, 22 aastane, VP TM, jaanuaris alustab. Ta on siin projekti „Stop AIDS, keep the promis“ raames kuus nädalat. Ma olin kohvikus muidu üsna hajameelne ja näljane ning ilmselt ei jätnud endast väga head muljet, aga no mis siis ikka. Muidu on see kohvik minu arust täiesti põhjendamatult kallite hindadega, tassi kohvi eest 2,4 dinaari. No ma ei tea, muidu saab ikka ühe dinaariga kätte.
Kodus vaaritasin endale pannitäie süüa taaskord ja hakkasime Mariat meie juurde ootama. Vahepeal tuli ka Chahine ja jõime vaikselt veini ning vaatasime mingit filmi. Kella 10 ajal tulid Maria ja Assil. Maria rääkis mulle veel et tal käis projekti kandideerimine, intervjuu ja match kõik ühe päevaga, viisa võttis aega kolm päeva ja põhimõtteliselt nädal pärast projekti avastamist oli juba Tuneesias kohal. Ei noh pole midagi öelda, mul võttis viisa aega ikka kaks nädalat. Ta tundub hästi tore olevat, eriti ta näoilmed. Ta on kohati nagu mina või vähemalt ma tunnen seda. Igatahes peab temaga rohkem hängima hakkama.
Selline pilt avanes koju tulles poiste toas. Preston teki all filmi vaatamas.
13.12
Emmm…..käisin tööl. Nele ja Dagny said kaardid kätte. Ja midagi oli kindlasti veel.
Randoomne hetk töö juures.
14.12
Täna pakkus mu ülemus välja, et kuna ma olen kohvihoolik, siis ma võiks kohvimasina enda ruumi ümber kolida ja siis otse masinast juua. Armas eks ole :D
Pärast tööd tulin Ossemaga koos linna. Ma palusin ennast Carrefouri viia, kuna mul oli sealt paari asja vaja. Tema pakkus välja, et viib mu koju, siis viib mingid paberid kuskile ja enda õe kuskile, siis tuleb mulle järgi ja läheme koos sinna. Minu protesti, et ma saan üksi ka poeskäiguga hakkama, ta ilmselgelt kuulda ei võtnud. Viisime mingid paberid kuskile ja siis tuli ta koos minuga poodi. Ma avastasin, et seal müüakse kunstkuuski (kõige väiksem on 7 dinaari), päkapikumütse ja karda/kuusekaunistusi nägin ma varem ka. Muidu põhjus, miks ma poodi läksin olid sussid, need leidsin ilusad jõulukuusega ja 11 dinaari eest. Ja Ossema maksis mul poeskäigu eest. Täiega veider, aga tema jaoks normaalne, et kui temaga koos olles on vaja millegi eest maksta, siis tema maksab. Lisaks sussidele ostis ta mulle ka veel hügieenilise huulepulga ja mune, mille eest ma olin valmis muide ise maksma. Ja Ferrero Rocher komme, Kinder Suprise šokolaadi ja Kinder Bueno šokolaadi – mul on tunne, et ta plaanib mind ümmarguseks sööta. Selle eest said mu korterikaaslased kommi nautida ja ega ma ka kurda väga.
15.12
Täna töö juures küsis Ossema, et kuidas mulle Kerkennah meeldis. Kuna ma enda mälu järgi talle sellest ei rääkinud, et ma seal käisin, siis mu küsimus oli kohe, et kuidas ta sellest teadis. Tema vastus oli „politseist“. Ehk siis politseist öeldi talle, et ma olin praami peale läinud. See on veits friiki siin, et politsei meid (praktikante) kogu aeg jälgib, aga samas hea turvaline on ka. Ja me pidime olema „austatud inimeste“ nimekirjas, mis iganes see ka on. Nii et jee, ma olen vip :D
Töölt koju jõudes leidsin eest tühja korteri, nii et sain rahulikult me-time endale. Luksus, mida siin peaaegu kunagi ei juhtu. Nii et ma olin rahul. Ja ma olin täna eriti igav ja läksin vara magama, isegi interneti ei oodanud ära. See tööl käimine on ikka jõle väsitav :D
16.12
Mu ülemusel on komme on varandust ära kaotada pidevalt. Esikohal on autovõtmete tagaotsimine, teisel kohal telefon ja täna otsis ta mööda kontorit headseti taga. Seda on üsna naljakas pealt vaadata. Ta peaks oma asjadele GPSi külge panema või midagi. Ja ka tema sai ilmselt politseilt teada, et ma Kerkennahil käisin. Popp värk.
Pärast tööd läksin Cafe Cerisosse, kuna osa aiesecareid oli seal hängimas. Erinevalt Cafe Terrassist, kus kohvi maksab 2,4 dinaari, on seal kohvi hind täpselt kolm korda väiksem ja maksab 800 milliimi. Nii et mulle sobib. Üsna pikalt sai seal aega veedetud ja tore oli. Ka meie uus praktikant Maria oli seal ning temaga koos sai kohalike üle nalja tehtud. Nii tore, me kahekesi noogutame seal ja ütleme Oui iga asja peale :D Ja ta saab sarkasmile pihta, jess. Koju jõudes suundusin oma poiste juurde rõdule. Ja isegi Icko on koju tulnud ja oma stalkeri eest ära põgenenud. Tal on üks sõber (see feik saksa EP), kes talle igasugu asju planeerib nii et täna ta valetas talle, et me läheme praktikantidega kuskile, et puhkust saada. Ja see sõber tuli teda meie juurde otsima ikkagi, nii et siis poisid istusid pimedas ja olid hästi vaikselt, et too teada ei saaks, et Icko valetas. Karm elu tal :D Istusime siis rõdul ja jõime, kes veini, kes õlut. Ja ma olen oma veinikultuuriga nii madalale langenud et joon seda 0,5 l plastikpudelist. Aga mis teha. Ja me avastasime, et meie kõrvalolevas majas on inimesed sees. Selles, mida alles ehitatakse. Ja miskipärast ainult nädalavahetustel. Ma ei saa aru, mis värk sellega on. Nädala aega on vaikus ja siis laupäeva hommikul kell 8 hakkavad nad seal ehitama.
Ah jaa, Türki jõudis mu kaart eile kohale.
Mina ja Maria kohvikus
17.12
Hommikul ärkasin Maria sõnumi peale, et ta on nüüd üleval ja kell üks saime Carrefouri ees kokku, et linnaga tutvust teha. Jalutasime ringi, tegime kohalike üle nalja ja käisime poodides. Ma ostsin endale teise kleidi ka ära, selle mille ma kaks nädalat tagasi välja valisin. Ütleme, et see on varajane jõulukink mulle. Meie lõunapaus või noh Maria lõunapaus ja minu kohvipaus oli omaette tsirkus jälle. Olime tänavakohvikus, kus menüü on muidugi prantsuse/araabia keeles ja mõistatasime seal, mida asjad tähendada võiks. Siis lähenesid meile mingid noormehed oma tavalise jutuga, et mis nimi ja kus kohast pärit. Seekord olin ma Santa Claus ja from North Pole. Igatahes küsisime siis nende abi, et nad kassapidajale selgeks teeks, et Maria ei taha pitsa peale tuunikala ja muna. Okei, saime siis tšeki, mis tuli järgmisesse kohta anda, kus sulle toit valmis tehakse. Kiitoidu kohta oli tegemist üsna pika ootamisega. Edasi läksime mulle samast kohast kohvi leidma. Seal oli samuti see maksa-tsekk-jook süsteem. Ja ilmselt mu inglise keel on niivõrd kohutav, et minu küsimuse peale „do you sell coffee to go?“ öeldi, et „we don’t selle Coca-Cola“. Õnneks sain ma lõpuks ikkagi oma kohvi kätte. Edasi otsustasime Aiesec Thyna kontorisse minna Seal siis hängisime rahvaga ja olime niisama toredad. Ah jaa siin on laupäeviti kool. Ja täna oli neil veel eksamipäev, nüüd saavad 15 päeva puhkust nn talvevaheaeg siis. Kuna kell viis pannakse koolimaja kinni ja kõik pekstakse välja, siis läksime kõigepealt Chahine juurde ja siis kohvikusse. Seal oli jälle see minu jaoks tavaline kamp koos ja mängis telefonikeerutamist (pudelikeerutamine telefoniga). Ma vaatasin asja üsna kahtlase pilguga ja olin õnnelik oma kohvi üle. Mingi hetk hakkasime sealt liikuma, et õhtuks jooke osta ja siis läksime Maria ja Chahinega EP majja süüa tegema. Edasi oli õhtu väga tore, mulle meeldis. Saime rääkida, sai nalja, sai juua, lõbutseda. Kohalik LCP oli väga täis, seda oli naljakas vaadata :D Neil siin Tuneesias on oma õllejoomise komme: tehakse pudelisse ühte äärde auk, keeratakse pudel tagurpidi ja siis juuakse sealt august õlut kiiruse peale. Üsna kiired on nad siis muidu selles. Öösel tuli veel tarkadel inimestel mõte, et läheks leblebit vms asi sööma. Pakkisime siis ennast autodesse ja hakkasime minema. Ma ei ole päris kindel, kuidas kõik see kolm autot sinna kohale jõudis, kuna enamus inimesi oli joonud, aga õnneks jõudsin kõik kohale. Asi söödud, kadusid osad inimesed ära ja ma läksin ka koju, et homme ilusti värskena ärgata.
Kohalik McDonalds
Alkoholipood. See keskmine rohelise võrega ukse kohal ja sinine auto on ees.
Maria tööd tegemas ehk siis oma projekti promomas
Eesti lipuke AIESEC Thyna kontoris
Leidsin Cougar Towni Big Joe venna üles
Mina ja Maria meie purjus LCPga
Tänasel hommikul ärkasin Chahine telefonikõne peale, et kell on 8, ärka üles. Põhjuseks siis Sousse minek. Pärast Sfaxis ringi sõitmist olin ma kell 10 sama targalt kodus tagasi, kuna tuli välja, et autol on midagi viga ja ei saagi minna. Otsustasin siis aega kasulikult kasutada ja tagasi magama minna. Pärast poolt tundi unelemist helistas Maria, et auto sai korda, läheme ikkagi Tuneesiat avastama. No okei, hops üles, riiete vahetus ja minek. Seltskond oli siis mina, Maria, Mohhamed, Assil ja Haifa. Esimeseks peatuseks linnake El Jem, kus asub rooma ajast pärit kohalik Colosseum. Ja selle ees olid kaamelid – väga pidulik sündmus, mu esimesed Tuneesia kaamelid. Ehitis ise oli ilus, vana ja lagunenud. Ta oli küll suur, aga samas Pula oma oli minu arvates suurem. Muidu oli sissepääs 8 dinaari, aga kuna ma kasutan siin aeg-ajalt oma ISICu kaarti (kehtib aasta lõpuni), siis sain tasuta sisse, juhuuu. Colosseumis kõndisime ringi, tegime Mohhamedi lõbuks pilte ja külmetasime tuule käes. Aga vähemalt paistis päike ja ma olen vist näost nats pruunim ka juba. Edasi läksime Mehdiasse, Haifat koju viima ja linnaga tutvuma. Üks aiesecar, kes elab ka seal linnas liitus meiega. Lõunat/mina hommikust sõime kiirtoidukohas „Romantica“ – makes sense onju - , kus mängis ainult hispaaniakeelne muusika. Tutvusime siis linnaga, nägime kohalikku Maryami sõnade järgi „ õnnelikku surnuaeda“, käisime medinas, külastasime Haifa üliilusat kodu, käisime vanas kohvikus/araabia lounges ja olime ägedad. Seal surnuaias ütles Haifa, et mu isa on siin. Me Mariaga olime nagu, et kus täpsemalt, mille peale ta rõõmsalt ütles, et kusagil seal. Siis me olime ülisegaduses, et kas surnuaias surnud või üks neist kes vee ääres kala püüdis või misasja. Õnneks ikkagi üks neist kes kala püüsid. Selles araabia lounges, mis nägi üliseff välja muide, istus üks tüüp, kes paistis pilves olevat. Kui ta lahkus saime teada, et ta oli Gadaffi toetaja olnud, tal on diplomaatiline pass, ta on ülivaene/ tal pole midagi ja ta on 17, kuigi nägi välja a la 25. Üheksaks õhtul olin superväsinuna kodus ja sain Arminelt teada, et soe vesi on otsas. Oh seda rõõmu, sain siis taaskord meie niigi jääkambrist vannitoas, veel jäisema pesemise teha.
KAAAAMEL
Mina, Maria, Assil ja Heifa
Maria, Heifa, Assil, mina
Heifa, Maria, Assil, mina poseerimas
Ilus rannake
Mariaga
Mehdia
Mina, dadamm
19.12
Täna ei olnud üldse hea päev.
Öö jooksul ärkasin umbes 5 korda üles, ühe korra neist 2:47 telefonihelina peale. Hommikul sõin ja pesin ise jääkuubik olles. Läksin kodust välja ja õues oli külm. Ma olin kohe ausalt üllatunud selle külmuse peale. Töö juures oli külm ja kuna uni oli öösel kehv, siis ma olin seal poolunes omadega. Enne lõunat nägin ma vist eriti õnnetu välja, kuna mu ülemus küsis, et kas mul on kõik korras ja minu vastuse peale „jah-jah, ma olen lihtsalt unine“ pakkus ta välja, et ma võin koju minna, kui tahan. Jäin siiski tööle edasi. Tööpäeva lõpus tagi selga pannes selgus, et selle lukk on hommiku ja nüüdse vahepeal otsustanud katki minna. Mu ainuke emotsioon oli „ This is just freaking great…“. Koju jõudes otsustasime Prestoniga minna gaasiballooni täitma. Tüüp astus juba uksest välja, kui ma küsisin, et kas me ballooni kaasa ei võtagi. Tal oli nagu „aaaa jaaah“. Kui ta hakkas seda vooliku otsast lahti monteerima tuli välja, et seal on ikkagi veel gaasi, mis tähendas, et ma käisin eile lihtsalt niisama külmakambris jäävanni võtmas. Taaskord emotsioon „This is just freaking great…“. Õhtul jõudsin siis veel koristada, süüa vaaritada, filmi vaadata ja külmetada. Ma istun korteri kõige soojemas toas pikkade riietega, fliisiga ja tekiga ning mu käed on endiselt külmad.
Tänase päeva kokkuvõte on: SIIN ON NIII KÜLM. Ma pean vist endale mingi suure vatijope siin tekitama, et mitte pidevalt jäises olekus olla. Pluss täna oli veel külm tuul ka, mis käib suht vabalt siit korterist läbi. Praegu ma igatsen täiega Eestit – radiaatoreid, põrandakütet vannitoas ja oma talveriideid.
No comments:
Post a Comment