30.10-31.10 Täitsa lõpp ehk pikendatud konverents ja teekond Sfaxi
Ma olen kogu aeg keskendunud kui prantsuse keelt räägitakse, et leida tuttavaid sõnu ja see on üllatavalt väsitav. Eile oli meil siin pidulik õhtu, uhked riided ja puha. Kuskil 11 ajal ma läksin tuppa, et vett juua, heitsin korraks voodisse pikali ja jäin magama. Nii et ma olen kõva peoloom siin. Kui muidu kannavad tüdrukud siin teksasid (ma olen ainuke, kes kleidikesega on), siis eile õhtul olid nad ennast üles löönud ja oma minid kapist välja võtnud. Parim oli see, kui mulle tuli vastu tüdruk kelle seelik oli nagu vöö, aga rätik oli peas.
Kui ma hommikul üles ärakasin, siis oli eile alanud tormike tugevamaks läinud: lained möllasid ja palmid õõtsusid. Päeval hakkasid väljas teed ka lainetama. Konverentsi ametlikuks lõpuks, kuskil nelja ajal, oli selge, et me ei liigu sealt veel kuhugi. Tuli välja, et sellist tormi pole siin vähemalt 20 aasta jooksul olnud ja teelõik Hammametist Sfaxi oli sõjaväe poolt ohtlikkuse tõttu suletud. Kuskil Tunise lähedal oli kolm inimest surma ka saanud tormi tõttu.
Pildid hotellist, kus konverents toimus
Meile tähendas see seda, et tuli ilma söögi ja magamiskohata veeta öö hotelli receptionis, kuna keegi ei tahtnud hotellitoa eest maksta. Tuneeslased ei lasknud ennast sellest muidugi häirida ja hakkasid hotelli baaris jooma. Mina sattusin vestlema ühe AIESEC University (Tunises) alumniga, kes on pea aasta Euroopas töötanud ja 1,5 aastat Quatari MC-s. Mul oli temaga väga tore, jõime veini ja tundsime ennast hästi. Kui ma aga vahepeal ringi kõndisin hotellis, siis olid mu LC juhid talle öelnud, et ma olen nende LC „oma“ ja tal pole õigust minuga rääkida. Mul oli jälle „Misasja?!?!“ hetk, kui ta sellest mulle rääkis. Hiljem ma sain endale „ihukaitsja“ ka, et ma valede inimestega ei hängiks. Mingi aeg õhtul läksime LC-ga hotelli lähedale sööma ja seal räägitu mulle, et mind kutsutakse „Kattusaks vms“, mis tähendab siis kassiks/kassikeseks. Igatahes, kuskil 12 ajal tüüriti mind hotelltubade poole. Ma ei saanud alguses midagi aru ja siis tuli välja, et me tegelikult ei maksa hotelli eest ikkagi, mis tähendas seda, et me läksime tubadesse rõdude kaudu, ei kasutanud elektrit ega vett. Hommikul kuue ajal peksti mind üles, et siis seitsme ajal liikuma hakata. Sõiduvahendiks oli neli 25 kohalist bussi, sellist, kus pagas käib katusele ja kinnitatakse nööriga. Mulle kohe üldse ei meeldinud see mõte. Vahemärkusena, et vihma sadas endiselt ja mu koti sisu oli suht märg pärast. See buss, milles mina olin, oli otseloomulikult mingi ülikahtlane kuna ta ei tahtnud väga käima minna ja suri aeg-ajalt välja. Pärast mingi maa sõitmist kohvipeatuses küsisin igaks juhuks üle, et kas kohvritel on katusel ikka ohutu. Öeldi, et on küll. Ja arvake ära mis? Jepp, üks kott otsustas bussi katuselt siiski lahkuda. Aga enne seda minestas üks tüdruk bussis, teine sai herilastelt nõelata ja kolmas sai mingi paanikahoo herilast nähes. Ja siis teatas mööduva auto juht, et üks kott kukkus alla. See kuulus neljandale tüdrukule meie bussis. Ma olin viies, aga minuga õnneks midagi ei juhtunud. Peatasime siis bussi kinni ja kaks kutti kõndisid tagasi kotti otsima. A la tunni pärast tulid nad kotita tagasi, aga selle eest läbimärgadena, kuna vahepeal oli sajuhoog jälle. Olime siis jälle paarkümmend minutit sõitnud, kui tuli kõne, et politsei on koti leidnud. Selle peale siis üritati bussijuhti veenda, et peame tagasi minema, mis ei olnud väga võimalik, kuna olime kohalikul kiirteel. Siis hakkas rahvas jälle läbisegi midagi seletama ja kellegi helistama ja lõpuks peatusime kiirteemaksu punkti juures ning ootasime, kuni politsei koti sinna toob. Seal oodates öeldi mulle, ka, et ma lahkun riigist paksuna, kuna siin on palju head süüa. Kui me lõpuks Sfaxi jõudsime olime normaalse 2,5 h asemel sõitnud umbes 7 tundi.
Meie bussike. Käsil on teiste kohvrite korduskinnitamine.
31.10 Esimesed tunnid Sfaxis
Sfaxi tänavad on kohutavalt mustad (prügi igal pool), lambad jalutavad tänaval ja autod sõidavad üsna suvaliselt. Alguses praktikantide korterisse sisenedes oli mu esimene mõte- te teete nalja või? Just täpselt nii kohutav see ongi. Siin on gaasipliit, soe vesi on gaasiga ja ainult vannitoas, siin on üsna must ja mööbel on logu. Tubadest on köök, telekatuba, posite tuba, tüdrukute tuba, tühi tuba , kus peetakse koosolekuid, WC ja vannituba. Ja kaks rõdu. Ma panen varsti pilte ka korterist. Mul ei ole linu ega tekki, nii et täna öösel ma külmun. Kui ma olin suurepärase gaasiboileriga, mille töölesaamiseks ma pean endale välgumihkli ostma, dušši all käinud, läksime Chahine juurde kogu sööma. Tema kodu on päris vinge. Kui meil on aias ploomid ja õunad, siis tal on apelsinipuu, oliivipuu, pistaatsiapähklipuu, granaatõunapuu, jasmiinipõõsas ja virsikupuu. Ja tal jalutas aias kilpkonn ringi. Söögiks olid spagetid, mis minu jaoks oli väga vürtsikad, teiste jaoks aga üldse mitte. Lisaks saime nende aia granaatõuna. Hiljem nende araabia elutoas (põrandal madratsid ja padjad, keskel madal laud) teed ja kooki. Ja veel hiljem kodus tehtud jäätist. Tagasi korterisse sõites läksime läbi supermarketist, et ma saaks endale lõpuks sokke osta. Ma avastasin, et ma olin ühe paari sokke kaasa võtnud ja need olid mul jalas.
Tagasi praktikantide korteris nägin ära ka hiina ja armeenia tüdrukud, kellega ma meie väikest tuba jagan. Korteriga hakkan ka juba vaikselt harjuma. Netiga on meil nii, et homsest saab seda kasutada 24/7, aga kuu lõpus, kui limiit on läbi alates 11 õhtul kuni varahommikuni.
Homme hommikul pean valmis olema 9:30, et siis koos AIESECi esindajaga oma töökohta minna.
Tähelepanekud:
· Tuli eestlane, tuli torm.
· Tuneeslastel on siin komme iga kord kätt anda kui nad tervitavad. Minu jaks oleks lihtne „Hey! How is it going?“ või „Good morning“ piisav, aga ei, alati peab kätt andma. Mul on mitu korda nii olnud, et ma ei taipa kohe kätt anda ja siis nad hoiavad seda niikaua kuni ma enda käe annan. Ja bisous (põsemusid) on ka siin pidevalt.
· Tuneeslased laulavad pidevalt ja kõva häälega. Lisaks teevad nad alati sinna juurde ühte kindlat liigutust.
· Nad söövad palju keedumune
· Tuneesia meesoo esindajate vanust on üsna võimatu määrata kuna kõigil on näod karvased. Või noh enamusel.
· Aiesecaritele meeldib minuga kordamööda inglise keelt rääkida ja pilte teha
· Aiesecarid usuvad siiralt, et AIESEC toob ühiskonda kaasa positiivseid muutusi ja arendab nende ühiskonda
· AIESEC on siin koht, mis avab ukse maailma ja nad väga väärtustavad neid võimalusi, mida organisatsioon pakub ja näitavad seda oma olekuga välja
· WC-des ei ole prilllaudasid
No comments:
Post a Comment