27.10 Reisimine

Esiteks väike täpsustus: Rooma-Tunis lend on hoopis 19:45.

Ärkasin siis mina vara hommikul, et ilusti paraja ajavaruga lennujaama jõuda. Tegelikkus oli see, et ma jõudsin kohale 2 min enne check-in lõppu. Mis siis juhtus? Kolmapäeval linnas ringi kõndides sattusin juhuslikult turismiinfopunkti peale. Kuna ma varem ei olnud süvenenud väga sellesse, kuidas Liisi juurest lennujaama saada, siis oli see hea võimalus ennast harida. Noormees leti taga oli väga abivalmis, kirjutas mulle bussi nr, bussi ajad välja ja märkis bussipeatuse kaardile. Asi tundus lihtne ja loogiline. Hommikul hakkasime siis Liisiga minema, ta saatis mind trammipeatuseni ja seal jätsime ka hüvasti. Jõudsin siis mina infopunkti-noormehe poolt märgitud peatusesse ja hakkasin bussi ootama. Ootasin, märgitud ajal ei tulnud bussi. Läksin küsisin lähedalasuvast hostelist, et mis värk on. Sealt öeldi, et jah buss nr 188 ja peatus Gus. Pärast poolt tundi ootamist läksin tagasi samasse hostelisse, kuna asi tundus väga kahtlane ja kell oli juba 10 (check-in lõppes 11). Nüüd siis öeldi mulle, et ma ootasin vales Gus peatuses (ehk siis selles, mis mulle infopunktis öeldi ja kaardile märgiti) ja õige Gus peatus on teisel pool teed tunnelis. Läksin siis mina jooksuga sinna õigesse peatusesse, järgmine buss pidi tulema 10:24, 23 min sõitu ja 10:47 peaksin lennujaamas olema. Buss ilmus kohale 10:27, mina olin juba paanikas, bussis olles helistasin isale, et ma jään vist lennust maha. Ta soovitas mul takso võtta. See oleks muidugi lihtne olnud, aga terve aja ma ei näinud ühtegi taksot. Niisiis istusin bussis edasi ja paanitsesin omaette. Kella poole ma eelistasin mitte vaadata. Lennujaamas oli kolm peatust, ma tormasin kohe esimeses maha, vaatasin kiirelt, kus mu check-in asub ja oh imet! 10:58 jõudsin kohale. Ma peaks tänukirja saatma sellele perekonnale, kes enne mind oma sadu kohvreid kaalusid ja aega venitasid. Järgmine nali oli juba turvakontrollis. Ma käisin vist neli korda seal edasi-tagasi, kuna neile ei meeldinud midagi mu läpaka juures. Terroristiks mind siiski ei kuulutatud ja lennuki peale ma sain.

Rooma lennujaamas mõtlesin blogi kirjutada, aga ma ei leidnud ühtegi pistikut ja mu läpaka aku on 2 minutit (reaalselt). See on nagu lauaarvuti ütles Liisi enda läpaka kohta (mis on üllatu-üllatus ka ML). Nii et meil mõlemal on laualäpakad. Mida ma siis tegin lennujaamas oodates:

·         Otsisin terminali 3. Tuli välja, et see on sama terminal, kus mu lend maandus, kuigi pileti peal oli kirjas, et see maandub terminalis 2.

·         Otsisin terminal 3 Departure ala. See oli teisel korrusel.

·         Otsisin enda lendu check-in-i. Tuli välja, et mu lend läheb hoopis 19:50, mitte 19:45.

·         Käisin mäkis ja ostsin jäätist

·         Kirjutasin blogi vihikusse

·         Lugesin läbi kindlustuse tingimused

·         Valutasin pead

·         Istusin väljas purskkaevu juures.

Juba varem sai öeldud, et mul on ilus lillakasroosa viisa. Pagasi äraandmise ajal võttis check-in neiu mu viisa, vaatas seda veidi aega, siis läks sellega Tunisair esindusse lennujaamas, arutas seal mingi mehega paar minutit ja siis tuli tagasi. Kõik oli õnneks korras, nad lihtsalt ei saanud aru, mida ma sinna Tuneesiasse tegema lähen.

Enne lennule minemist sain väikse sissejuhatuse ka araabia kultuuri kui härrad võtsin oma joped, mõned ägedamad ka vaibakesed välja, panid maha ja hakkasid palvusega pihta.

Lennukisse sisenedes anti kohe kätte kaardike, mis tuli täita Tuneesia piirivalve-politsei-mingiasja jaoks. Tuniasair ise on teistsugune selle poolest, et enne lendu ei vehkinud stuuardid ja stuuardessid kätega, vaid ohutuse teavet jagati väikeste monitoride kaudu, mis asusid eesmise seljatoe sees. Teksti loeti muidugi ainult itaalia ja araabi keeles (arvatavasti). Lennu ajal jagati kõigile kätte ka sinised kandikukesed, kus oli:

·         2 saia

·         2 salvrätti

·         Komplekt kahvli, noa, väikse lusika ja veel väiksema lusikada

·         Majonees

·         Toorjuust

·         Sool/pipar

·         Hambaork

·         Niiske salvrätt

·         Küpsis

·         Alus porgandi-10 maisi-1 oliivi salatiga, 2 vorstiviilu ja 2 kollast asja, mida ma süüa ei julgenud. Lisaks sai ka topsi joogiga.

Tunise lennujaamas oli mul sildikesega vastas Chahine, poiss, kellega ma enne Tunisesse tulemist suhtlesin. Lennujaamas tehti mulle ka kohe selgeks, et on kahte sorti moslemeid: need kes usuvad ja need kes praktiseerivad. Enamus tuneeslastest on uskujad. Lennujaamast võttis meid peale Chahine vend, kelle juures me Tunises ööbisime.

28.10 – 29.10 AIESECi konverents

Reedel oli hommikusöögiks tuneesia kohvi mis oli tehtud nagu türgi kohvi ja datlid. Ma mainisin varem ka, et nädalavahetusel on AIESEC Tuneesia rahvuslik konverents, mis toimub Hammametis. Sinna me siis ka suundusime. Siit edasi tuleb juttu AIESECi konverentsist, mis tähendab, et AIESECi välistele inimestele võib olla asja keerulisem mõista, aga vast saab hakkama.

Üritus toimus hotellikompleksis mere ääres. Siin on kuskil 900 liiget ja 28 facit. Ja konverents on prantsuse keeles.

Kõigil LC-del olid oma särgid, mille suht pidi endale ostma. Nii et mul on ka nüüd AIESEC Thyna T-särk. Muide opening plenary ajal lauldakse siin hümni. LC-sid on siin kokku 8: 4 Tunises, 2 Sfaxix, 1 Nabelis, 1 Hammametis ja 1 Hardumetis. Lisaks on siin ka Alzeeria delegatsioon, kelle pärast kogu see asi siin prantsuse keeles peetakse. Eelmisel aastal oli sama konverents inglise keeles olnud. Aiesecarid on siin enamus meessoost ja väikese kõhukesega. Konverentsireeglites oli muuhulgas ka kirjas, et propagandat ei tohi oma parteile teha ega kogunemisi korraldada, aga arutelusid võib pidada. Lisaks peab ka kindlasti mainima seda, kui suured sõbrad araabia mehed omavahel on. Kui mõni Eesti oss siis satuks, saaks ta ilmselt rabanduse. Siin on täiesti normaalne see, kui kaks noormeest istuvad kõrvuti  ühe käsi teise põlvel või kõnnivad ringi üksteiselt ümber kinni hoides. Kuna enamus jutust on prantsuse keeles, siis ma sessioonidest ja plenarytest midagi väga aru ei saa. Minult küsiti, et kas ma tahan uute või vanadega sessioonis olla ja mul oli nagu „emmm…ma ei saa kummaski sessioonis prantsuse keelest aru, nii et väga vahet pole“. Muidu aiesecarid räägivad siin kõva häälega, kui midagi küsitakse on kohe käed püsti ja on üldse omavahel ka suured sõbrad. Tundub, et ma olen ka neile suur sõber, kuna nad panevad mulle kätt põlve peale, õlgadele, võtavad ümber kinni ja täiesti tuima näoga. Kui mulle ühe sessiooni ajal käsi siis põlvele pandi oli mul raske mitte naerma hakata. Lihtsalt see oli nii muuseas ja täiesti normaalne tuneeslastele, aga mul oli nagu „Misasja?!?!“. Siin on lisaks veel see, et kui ma kuskile julgen üksi kõndida, siis on kohe mure, et miks ma üksi olen, miks ma kurb olen jne. Ma tahaks täiega öelda neile, et mul ei ole pidevalt vaja, et mul 100 inimest ümber oleks ja mul ei ole vaja pidevalt kellegagi rääkida, aga ilmselt see kõlaks veidi ülbelt inglise keeles. Inglise keelest veel nii palju, et paljud räägivad seda siin elementaarsel tasemel ja kuskil 2 inimest siin saab mu sarkasmist aru. Kusjuures ma ei olegi oma heleda naha ja juustega neile väga teistsugune, kuna MC-s on neil tüdruk Taanist ja ma nägin ühte tüdrukut veel, kellel olid heledad juuksed. Laupäeva hommikul plenarys oli ka Gossip Boxi lugemine ja punishmentid, mida siin tehakse noormeesele ja neidudele eraldi.  Lisaks kohtusin ka 2 praktikandiga (Filipiinidelt ja Cote D’Ivorest) LC Thynast, kellega me korterit jagama hakkame ja 2 praktikandiga Tunisest.